Taas iseendana hakkas Kerttu end tundma umbes aasta aega pärast lapse sündi. Foto: erakogu
Kerttu Vesik (37) on üks neist vapraist Eesti naistest, kes tuli raskest sünnitusjärgsest depressioonist välja võitjana. Esimesed tundemärgid, et naine vajaks abi, ilmnesid juba raseduse ajal (loe Kerttu loo esimest osa SIIN). Rasedus lõpes šokiga - seda kuulsat ja maagilist armastust esimesest silmapilgust, sünnitusele ei järgnenud (loe loo teist osa SIIN). Alles haiglast koju jõudes läks aga lahti tõeline põrgu. Oma loo kolmandas osas jutustab Kerttu:
"Kolisime lapsega peale sünnitusmajast lahkumist minu vanemate juurde, sest abikaasa sõitis kohe kaheks nädalaks teisele poole maakera. Tundus, et esialgu vajan natuke abi lapse eest hoolitsemisel, pealegi oli uus kodu alles sisustamisel.
Päev enne abikaasa ärasõitu tundsin lausa füüsiliselt, et ma ei tohi lasta tal minna, sest kui ta läheb, siis ta enam tagasi ei tule, ta saab surma või juhtub midagi muud hullu, ning mina lapsega kahekesi jääma ei ole võimeline. Nutsin nii, et sõnagi suust ei saanud. Keegi pahaks ei pannud, sest sünnitusjärgselt käituvad naised ikka natuke emotsionaalselt.
Kui abikaasa ära sõitis, avastasin, et ma ei suuda hetkegi paigal istuda või seista, kohe kui korraks peatusin, hakkas rinnus pistma, tekkis õhupuudus, põgenemistung ja kõige mahajätmise soov. Mäletan, et mõtlesin mitmeid kordi, et ma sõidan mehele Brasiiliasse järele, laps jääb vanavanematele, sest nad oskavad niikuinii tema eest paremini hoolitseda kui mina. Elasin endas läbi mingit imelikku irratsionaalset hirmu abikaasa kaotamise ees, lapse heaolu peale justkui polnud mahti mõeldagi, sest teadsin, et temaga saaks kõik korda ka siis, kui mind enam ei oleks.
Ööd olid alguses kõige hullemad – valvasime emaga kahekesi tütre und, tema voodis pikali, mina kord tugitoolis istudes, kord püsti... Voodis paigal lebamine oli minu jaoks võrdne surma endaga. Kõndisin nagu poolearuline mööda maja edasi-tagasi, lapse eest hoolitsesin pigem automaatselt ning ema juhendamise peale kui naudingu või rõõmuga.
Ma ei suutnud mõelda mitte millestki muust, kui sellest, et mis saab minu ja abikaasa suhetest, ning et mu lapsel oleks parem olla kellegagi, kes teab, mida ta teeb. Abikaasa kaotamise hirm ja suutmatus oma rahutust kontrollida takistasid mul kiindumast oma tütresse. No kuidas sa armastad esimesest silmapilgust kedagi, keda sa ju õieti ei tunnegi ja kellest sa ei tea, kas ta sulle üldse meeldib.
Pealegi nuttis ta kogu aeg... KOGU aeg. Tema uni oli õrnem kui seebimull, kartsin sel ajal isegi teises toas hääletult televiisorit mängima panna. Olin valmis sõna otses mõttes maha lööma iga varese, kes üle maja lennates julges kraaksatada, naabritest rääkimata. Lisaks ei söönud ta korralikult, ei saanud kõhtu täis. Meist said imetamisnõustamiskeskuse püsikliendid. Tahtsin nutta ja põgeneda. Põgeneda ja nutta.
Oma rahutute mõtete kontrollimiseks hakkasin süstematiseerima oma igapäevaseid tegevusi – panin kirja, mis kell laps sõi; kaalusin teda iga kord enne ja pärast imetamist; käisin temaga kindlatel aegadel õues jalutamas (lükates iga ilmaga lausa maniakaalse energiaga lapsekäru 15 km, sest aeg, mil laps magas, oli see aeg, mil sain konstantselt muretseda enda ja abikaasa suhete pärast); sõin ise ainult ühetaolist toitu; dušši all kulutasin täpselt 2 minutit, jne.
Oli õnn, et elasin koos emaga, kelle abile sain loota – päevad, mil lapsega koos kodus tema kojutulekut ootasin, olid mu elu pikimad. “Tuleks ta juba ometigi kiiremini...” hakkasin mõtlema peatselt pärast tema hommikust lahkumist, võideldes ülejäänud päeva sooviga võtta telefon ja paluda tal ometi varem tulla ja mind päästa. Päästa millest? Ilmselt oskamatusest lapsega ümber käia, hirmust hakkamasaamise ees, omaenda mõtete käest.
Kuude möödudes ärevus püsis, hirmud püsisid, kuid kellelegi teisele nendest rääkida tundus häbistav.
Imetamisnõustamiskeskuse naised olid toetavad, proovisid pakkuda lahendusi imetavale emale, kes ei saa võtta antidepressante, kuid ükski asi ei toiminud piisavalt hästi või kiiresti. Proovisin registreerida end terapeudi ja psühhiaatri vastuvõtule, kuid järjekorrad olid nii pikad, et uskusin siiralt – olen selleks ajaks juba surnud, kui minu järjekorranumber lõpuks kätte jõuab. Ema arvas, et abikaasale ei peaks asjast rääkima - ehk arvab veel, et olen nõrga iseloomuga, pole võimeline lapse eest hoolitsema. Mis ju tegelikult oligi tõsi?
Autoga sõita proovisin võimalikult vähe, sest valgusfoori taha või ummikusse seismajäämine algatas paanikahoo, soovi eesseisvatest autodest üle või läbi sõita, peaasi, et seisakust pääseda. Toidupoes käisin päeval, kui oli võimalus, et ma ei pea jääma ootama kassajärjekorda. Päris mitmel korral jätsin oma täis toidukorvi maha ja lahkusin, sest tundsin, et kui ma pean ühe minuti veel seal lihtsalt seisma ja ootama, jääb mul hing kinni ja ma kukun kokku.
Abikaasa käis tol suvel kodus väga lühikesteks perioodideks, tihtipeale päevaks-kaheks, millele järgnes nädala kuni kahe pikkune äraolek. Olin valmis nahast välja pugema, et tõestada mehele, et olen seesama äge ja seksuaalselt aktiivne noorik kes enne lapse sünnitamist, aga lihtsalt ei jaksanud. Keha ei soovinud mängudega kaasa minna hoolimata sellest, et aju tugevalt tagant sundis.
Lisaks proovisin teha kõike, et abikaasa saaks koju tulles maksimaalselt puhata – oli ta ju nädalate kaupa tööd rüganud. Tegelikult oli mõnekuuse lapse kõrvalt selliseid ideaalseid tingimusi päris keeruline luua ning hoida. Kui laps mehe uneaegadel, lõunal ja öösel korraks häält julges teha, kargasin teda vaigistama. Öösiti olin lapsega teises toas ärkvel. Mehe kommentaarid a la kas sa ei saaks teda kuidagi rahustada, ma olen väsinud ja pean magama, läksid nii hinge, et kussutasin last tundide kaupa. Peaasi, et mitte mehe und ja puhkust häirida.
Ihkasin nii väga olla täiuslik abikaasa, ja lisaks ka täiuslik ema. Aga olla ideaalne kahel nii erineval rindel, see oli minu jaoks võimatu. Pisitasa hakkasin hoidma rohkem lapse poole. Keskenduma rohkem tema vajadustele ja muredele ning vähem mehe omadele. Kui olime vaid mina ja laps, siis ei pidanud ma end veel üheks tükiks rebima, et hoolida kellegi kolmanda vajadustest. Pisitasa tekkis kiindumus lapse suhtes, aga vähenes kiindumus abikaasasse.
Kui väsimus, ärevus, mure ja paanika olid saavutanud ainsa kõrvaltvaataja (minu ema) silmis äärmuslikud piirid, proovisin rääkimist. Alguses rääkisin emaga, palju ja pikalt, kõigest, mis südamel. Pelgasin, et ehk ta ratsionaalse ja tugeva naisena kamandab mind end “kokku võtma”, ent ta ei teinud seda. Ta oli minu jaoks olemas, kuulas ja arutas, nõustas ja toetas, kui ma taas mõnel õhtul või ööl voodisse pikali heita ei suutnud või kui nutuhoog üleliia võimust kippus võtma. Ema helistas ka oma lähedasematele sõbrannadele, rääkis neile minu murest. Saime teada, et paljudel neist oli aastakümneid tagasi samuti sünnitusjärgse depressiooni tunnuseid olnud. Sain teada, et sünnitusjärgne eufooria ongi inimeseti erinev. Ka see, et kiindumus ja armastus lapse vastu alles aja jooksul tekivad, pole sugugi harv, vaid tegelikult normaalne nähtus.
Seejärel hakkas mulle iga päev lõunaajal, kui lapsega õues jalutasin, helistama välisriigis töötav isa. Rääkisime alguses lihtsalt niisama, tähtsusetutest asjadest, ilmast, kodusisustusest ja muust, kuni olin valmis rääkima rohkem ja ka sellest, miks ma olen nukker ja miks ma ei maga ning mida ma sellistel hetkedel tunnen ning teen. Isa soovitusel ostsin apteegist tavalised palderjaniekstraktiga tabletid, mida raskematel hetkedel sisse võtta – ei olnud just antidepressandid, kuid tunnete teravamad nurgad tõmbasid need siiski maha. Oli kergem jälle edasi sammuda.
Ka paari sõbrannaga, keda olin oma muresse pühendanud, pidasin maha pikki telefonikõnesid. Ma ei tea siiani, kas neil tööl sellest pahandusi ei tulnud, aga mitte kunagi, mitte kordagi ei jäänud mu helistamine sel perioodil nende poolt vastamata kõneks. Nad olid alati mu jaoks olemas just siis, kui minul oli vaja, ega esitanud mingeid omapoolseid tingimusi.
Kõige viimases järjekorras (ja ilmselt ka hädas) tuli mulle aga meelde raseduskriisi nõustaja, kelle juures olime abikaasaga käinud enne lapsevanemateks saamist omavahelisi suhteid klaarimas. Tema juures hakkasin käima korra nädalas. Harvad polnud need korrad, kui hilinesin tema juurde lihtsalt sel põhjusel, et autos hakkasid saapad või riided niimoodi ahistama ja hinge kinni suruma, et sõitsin tagasi koju neid vahetama.
Raseduskriisikeskuse kabinetis astusin silmitsi hoopis teistsuguste valusate teemadega, kui need, millest vanemate ja sõpradega vestelnud olime. Enamasti tammusin sealgi nuttes ringiratast, sest istumine tundus väljakannatamatult raske.
Nõustaja käest sain lugemiseks ühe raamatu, tema isikliku koopia Brooke Shieldsi raamatust “Down Came the Rain”, mis jutustab samuti sünnitusjärgsest depressioonist, kuid mille lugemist ma pikalt edasi lükkasin, sest ma ei olnud valmis endale tunnistama, et mul ei ole mitte lihtsalt kerge ärevushäire, vaid depressioon. Pelgasin oma niigi arvututele hirmudele ja süümepiinadele uute lisandumist. Tänaseks on see raamat mu isiklikus raamatukogus olemas.
Shieldsi raamatut lugedes tekkiski mul mõte oma lugu kunagi kirja panna. Tundus võimatu, et selliste tunnetega olen Eestis ainsana maadelnud mina. Tundus imekspandav, et ma nendel teemadel raseduseks ja sünnituseks valmistudes mingit eelnevat infot ei saanud. Mitte kõik vanemad ei satu otse sünnitusmajast igikestvasse roosasse mulli!
Täna olen täielikult pühendunud oma tütrele ja tema heaolule. Minu armastus tema vastu on puhas ja täielik. Mitte kunagi ei saa ma tagasi aega, mil mind tema jaoks ei olnud. Ajal, kui ta uut maailma alles uudistas. Kuid püüan mitte lasta süümepiinadel meie igapäevategemistes üleliia suurt rolli haarata.
Tänan oma sõbratare, kes olid alati olemas. Minu ülimalt empaatilist ja kannatlikku nõustajat Raseduskriisikeskuses. Oma suurimad tänusõnad on pühendan aga oma vanematele, kes andsid mulle elu... juba teist korda.
Iseendana hakkasin end tundma umbes aasta peale tütre sündi. Selle aja sisse mahtus väga palju pisaraid, meeleheidet, ärevust, allaandmist, teraapia Raseduskriisikeskuses, palju usalduslikke vestlusi lähedastega, väga palju ja tihedat kontakti lapsega, ning kõige enam uue mina avastamishetki.
Kõigile neile emadele, kes tunnevad kasvõi osakest sellest, mida oma läbielamises kirjeldasin, soovitan koheselt pöörduda Raseduskriisikeskuse poole – nõustamine seal on tasuta!
Ja toetuge oma lähedastele. Uskuge, nad võivad teid oma empaatia ja tugevusega üllatada. Ega ilmaasjata ei öeldud vanasti, et lapse kasvatamiseks on vaja kogu küla."
Kerttu kogemus on täismahus koos veel 11 Eesti ema kogemuse ning spetsialistide kommentaaride ja nõuannetega avaldatud sünnitusjärgsest depressioonist kõnelevas kogumikus "Vikerkaare taga vangis."
Kas Sina oleksid valmis oma kogemust sünnitusjärgse depressiooniga teistega jagama, et pakkuda mõistmist, tuge ja lootust? Saada oma lugu või soov lugu üheskoos kirja panna aadressile madiken.kytt@emmedeklubi.ee. Kui soovid, siis anonüümselt.
