Käimas on rahvusvaheline lapsekandmisnädal. Tuntud pereblogi "Life at Lucky 13" autor, lapsevankrite ja kandmisvahendite testija ning entusiast Berit Piho (30, pildil) jutustab, kuidas temast sai lapsekandmise fänn.
"Kui veel aasta tagasi oleks keegi küsinud, et mis lasteteemaline asi neile minuga seoses esimesena meenub, oleks see vastus olnud ilmselt kiirelt kärud. Täna sama küsimust küsides oleks tõenäolisem vastus - lapsekandmine. Miks ja kuidas see siis juhtus, et tulihingelisest kärufännist sai lapsekandja?
Kui ma poleks olnud oma enda eelarvamuste lõksus, oleks meie pere võib-olla lapsekandmise avastanud juba siis, kui esimene laps beebi oli. Samas oli nn lihtne laps - ei kimbutanud gaasid, ei tahtnud pidevalt süles olla, mistõttu ma ei otsinudki nagu midagi sellist, millega teda oleks saanud enda külge panna. Meil oli laenuks saadud küll üks ergonoomiline kott, aga peale paari proovimist me seda rohkem ei kasutanud.
Tol hetkel ma ei teadnud veel, et see vajadus on tegelikult kõigil lastel - vajadus olla oma ema ja isa lähedal, ja mida rohkem, seda parem. Isegi, kui laps ei nuta või ei avalda otsest soovi - lähedust ei ole kunagi liiga palju. Seda oleks võinud ma ka ise tol ajal silmas pidada.
Kui teist last ootasin, siis tuli siit-sealt soovitusi kandelina või -koti soetamise osas, aga juba ette kurtsin nõrka selga. Vandusin, et hakkab ka teine laps kärus magama ja pole midagi sellist meile vaja. Istusin ikka veel seal mainitud eelarvamuste lõksus - lina on keeruline, kott ebavajalik ja minule ei sobi neist miski.
Ma ei tea täpselt kuidas see juhtus, aga kui Jenni sündis, käis ühtäkki klõps - tahan ka lapsekandmist proovida. Lina siiski välistasin, aga vähemalt jõudsin Ergobaby kottideni. Kui silmasin nende seas õrnroosat eksemplari, olin müüdud - seda oli meil VAJA!
Põhjalik nagu ma olen, uurisin läbi sada videot ja juhendit ning proovisime koti saabudes seda kohe Jenniga. Talle meeldis, mulle meeldis, peas hakkasid tiirlema mõtted sellest, kuidas ühte või teise kohta oleks mugavam ilma käruta minna. Mina ja ILMA käruta, appi, mis toimub? Aga kõrvalmajja Jenniga ujutamisse oli tõesti kotiga nii mugav ja mõnus minna ning selle hea tunde pealt hakkasin linasid vaatama.
Ma ei teadnud neist midagi. Uurisin, guugeldasin, kuidagi jõudsin kootud linade juurde. Vaatasin Hoppedizi ja Didymost, aga neid oleks pidanud tol hetkel ette tellima. Kärsitu, nagu ma olen, tahtsin kohe. Ja järsku nägin oma Facebooki uudisvoos Villapai pakkumist Yaro linadele ning imetamiskeele. Mõeldud-tehtud, saatsin mehe KOHE lina järele ja olin megapõnevil. Jälle guugeldasin - mida linaga tuleb enne kasutamist peale hakata, kuidas pesta, kuidas triikida.
Nüüd tuli veel ületada see kõige suurem takistus - sidumine. Võtsin ette Wrap You in Love baassiduse FWCC (front wrap cross carry) video, haarasin kaisumõmmi ja hakkasin harjutama, sest esialgu ega ikka ei tihanud Jenniga proovida. Mõmmi sain nagu päris hästi sinna sisse ja võttes siis julguse kokku, proovisime beebiga. Pühajumal! Ei olnudki raske, oli hoopis nii mõnus ja mugav ja tore. Nii mul kui ka Jennil.
Ja nii hakkas see pall veerema. Tekkis suur huvi kandmisvahendite laia maailma vastu - nii palju on avastamist, nii palju on proovida. Kindlasti ei tähenda see, et kõik, kes soovivad oma last või lapsi kanda, peavad kodus omama kümnetest vahenditest koosnevat kollektsiooni, oh ei - saab ka ühe või kahe vahendiga hakkama. Aga kellel võimalust ja samasugune huvi nagu minul tekkis, soovitan soojalt uurida edasi - erinevad kotid oma mugavustega, erinevad linad oma kangasegudega, pikkustega, erinevad sidumisviisid - kõhule, selga, puusale. Nii põnev, nii mitmekülgne, nii mugav, nii ilus ja nii hea on lapsekandmine. Seepärast olengi tänaseks päevaks täielik fänn.
Tuleb tunnistada, et koos lapsekandmisega on minu ellu tulnud päris mitu täiesti imelist ja toredat ja ägedat inimest, ettevõtmist ja plaani, millest ma muidu ei teaks midagi, aga nüüd on, mida oodata ja korraldada.
Jenni on super hea tasakaaluga, julge ja rõõmus laps, millest vähemalt osa panen ka kandmise arvele. Õnneks on olemas ka võimalused väikelapse kandmiseks ja nii saan ma seda mõneti kaotatud aega JJ-ga veel tasa teha ning selle üle on mul ainult väga hea meel.
Lapsekandmine on lahe, ära karda, proovi!"
Kas, kuidas, miks kannad Sina oma last?
