Mari-Liis (32) oli elu jooksul sattunud erinevatele lühematele esmaabikoolitustele ja käinud kuulamas ka loengut laste esmaabist. Möödunud kevadel, pärast teise lapse sündi beebiga kodune olles tekkis aga tahtmine osaleda ka põhjalikumal laste esmaabi koolitusel. Läks aga nii, et kõigepealt ei klappinud kuupäevad ja siis läks plaan kahe pisikesega pidevalt rakkes oleval emal juba ka meelest.
Plaan tuli uuesti meelde tänavu sügisel, kui Mari-Liis nägi tuttavat Facebookis sama koolitust reklaamimas. "Panin end kohe kirja ja oktoobris käisingi ära," ütleb ta. "Koolitus oli väga hea. Kiitsin ja soovitasin seda pärast ise käimist ka paljudele oma sõbrannadele, kellel on väikesed lapsed."
Vaid kuu aega hiljem sai Mari-Liisi perekond hirmutava kogemuse läbi teada, miks saatus teda ikkagi uuesti koolitusele suunanud oli ja miks teadmised lapse esmaabist igale vanemale elutähtsad on.
"Ühel novembrikuu õhtul hakkas meie 11-kuune beebi järsku oksendama. Nägime, et ta ei saa hingata, ja saime aru, et midagi oli tal kurgus," kirjeldab vapper ema. Näppudega ei õnnnestunud takistust lapse suust eemaldada ja vanemad ei teadnud ka, mille laps hingamisteedesse tõmmanud on.
"Saime kohe aru, et asi on väga halb. Mees helistas kohe kiirabisse, mina hakkasin erinevaid esmaabi võtteid proovima. Need oli mu elu kõige jubedamad ja pikemad minutid... Kõigepealt panin lapse kõhuli enda jalgadele ja lõin abaluude vahele. See ei aidanud. Siis võtsin lapse puusadest kinni, tõstsin ta pea alaspidi rippuma ja raputasin. Ka see ei aidanud. Siis proovisin mõlemat veelkord."
Alles siis tundis ema, et hingamisteedes kinni olnud ese on nii palju suu poole tagasi liikunud, et sellest sai näppudega kinni võtta ja eemaldada. "Kui laps nutma hakkas, sain aru, et kõik on hästi – sest vahepeal ei saanud ta üldse hingata ega teinud mingit häält."
Alles nüüd said vanemad ka teada, mille laps suhu pistnud oli - oma kaheaastase vennase vildikakorgi. Et teisi hoiatada, jagab Mari-Liis vildikast ning värviraamatust, millega joonistusvahend kaasa tuli, ka pilte:
Kiirabi jõudis perekonna juurde kuue minutiga, selleks ajaks oli lapse elu juba päästetud. "Arstid olid väga toredad, vaatasid lapse üle ja siiralt kiitsid meid, et hakkasime kohe tegutsema ja päästsime oma lapse."
Kaheaastane vennake nägi õega juhtunud kõrvalt ja nuttis terve aja lohutamatult. "Ta ei saanud küll aru, mis lahti – aga sai aru, et midagi väga hirmsat on toimumas."
"Pärast seda õhtut olen ma eriti veendunud, et esmaabi koolitusel tuleks käia aeg-ajalt oma teadmisi värskendamas ja kinnitamas. Ajaga ununeb palju, aga kunagi ei tea, millal neid teadmisi ja oskusi vaja võib minna. Ma ei taha mõelda, kuidas see kõik oleks võinud lõppeda, kui me poleks tundnud õigeid võtteid, mida oma lapse päästmiseks teha," räägib Mari-Liis.
Oskus päästa elu
Lämbumise korral on õigete esmaabivõtete tundmine elu ja surma küsimus.
Rahva seas on midagi "kurku tõmmanud" inimese aitamisel tuntud võte koputada või lüüa kannatanu seljale. Seda ei tohi seda mingil juhul teha asendis, kus kannatanu pea jääb kõrgemale kui pepu (näiteks püsti või istudes), sest siis rappub ese löökide tõttu veel sügavamale hingamisteedesse kinni. Beebi või väikelaps asetatakse abaluulöökide ajaks oma käele või põlvedele pikali hoides kaldenurka sellisena, et pea on madalamal kui pepu. Suurem laps või täiskasvanu tuleb seada ette kummarduma. Emmede Klubi on lämbuva lapse esmaabist kirjutanud SIIN.
Inimese aju talub hapnikupuudust umbes kuus minutit. Pärast seda hakkab aju surema ning inimest enam endisena tagasi ei saa, tekib ajukahjustus ja seejärel ajusurm. Kiirabi ei pruugi nii kiiresti kohale jõuda. Inimese elu saavad päästa kõrvalolijad, kes alustavad kiirelt esmaabi andmist. Kui inimene ise ei hinga, saab suust-suhu hingamise teel tema aju elus hoida tunduvalt kauem kui viis minutit - inimene võib ellu jääda isegi poole tunni järel. Lämbumise korral on esmane ikkagi võõrkeha eemaldamine, sest suust suhu hingatav õhk ei pruugi läbi blokeeritud hingamisteede pääseda.
(Foto: WikiHow)
Kas Sina oled kunagi kellelegi esmaabi andnud? Miks mitte osaleda esmaabikoolitusel juba raseduse ajal, näiteks dekreedis olles?
