Täna jagab meiega oma lapsega kohtumise lugu tark ja tubli Eesti naine Silja* (32), kellega juhtus see kõige uskumatum – ta läks haiglasse kõhuvalu pärast, kuid naasis koju beebiga. Üheksa kuu jooksul ei tekitanud miski Siljas kordagi mõtet, et ta võiks olla lapseootel. Ta jutustab:
"Ühel varahommikul tekkis mul meeletu alakõhuvalu. Võtsin valuvaigistit, kuid ei midagi. Umbes aasta varem oli mul olnud samasugune kõhuvalu, millega käisin EMOs, kus kirjutati tugevamad valuvaigistid, mis ka mõjusid hästi. Seetõttu otsustasin ka sel korral, et lähen EMOsse, kuigi valu polnud nii hull, et ei suudaks liikuda.
Jõudsin haiglasse kuskil kella kuue paiku hommikul. Rahvast oli suhteliselt vähe, sain päris kiiresti löögile – nii 45 minutit ootamist ja olin läbivaatusel. Tehti vereproov, katsuti kõhtu ja selga, pidin andma pissiproovi. Seejärel ootasin veel 45 minutit, kuniks tuli uus arst, kes samuti katsus mu kõhtu ja selga ning uuris valu kohta. Valu oli selleks ajaks läinud tugevamaks, mul oli raske istuda. Tahtsin kogu aeg WC-sse, aga mitte midagi ei tulnud, väike tilgakene ainult. Rääkisin ka sellest arstile, seejärel paluti mul uuesti oodata...
Kuskil 30-45 minuti hiljem teatas arst, et mul on põiepõletik. Kirjutati välja ravimid ning soovitati koju puhkama minna. Ma keeldusin koju minemast, kuna valu läks aina hullemaks! Kohati oli see juba talumatu, istumisest või puhkamisest ei olnud juttugi.
Kui kell oli juba kuskil 11, saadeti mind kompuutrisse. Enne seda uuriti, ega ma rase pole? Vastasin ei, kuna see polnud võimalik - mul olid eelnevad üheksa kuud käinud päevad regulaarselt nagu kellavärk, iga kuu 8. kuupäeval vähemalt viis päeva :)
Kompuuter tehtud, saadeti mind tagasi ooteruumi. Seal ootasin veel natukene, kuniks tuli õde ratastooliga. Paluti istuda ning öeldi, et lähme naistearstile... okei. Sõit läbi haigla ja kohal me olime. Arsti uksetaga ootasin taas tunni, kuni mind võttis vastu kerge vene aktsendiga vanem arst. Ta palus heita voodisse ultraheliks. Uuris, puuris ja siis palus nn pukki istuda. Ma ei saanud mitte midagi aru, mis toimub: järsku kõik sahmisid ja rääkisid midagi, aga ainus, mis ma kuulsin, oli kuus sentimeetrit avatud ja sünnitama. Sünnitama?
"Kuidas te ei tea, et sünnitama hakkate?" See oli minu jaoks murdepunkt. Vaevu suutsin püksid jalga panna ning ratastooli istuda, kui purskasin nutma ja enam ühtki sõna suust ei saanud. Minuga oli koos üks meeletult soe ja tore õde, kes lohutas ja üritas minuga rääkida... Kuid ilmselt ma ei vastanud talle midagi. Peas kummitasid vaid sõnad kuus sentimeetrit ja sünnitama. Kes? Kus? Kunas? Mina? See ei ole võimalik, sest ma pean tööle minema!
Järgmine hetk, mida mäletan, oli juba palatis, kus see tore õde jätkuvalt minuga rääkis. Toibusin ilmselt šokist. Ta uuris, kas sooviksin kedagi sünnituse juurde, kas tahan kellelegi helistada? Ma ei tahtnud midagi ega kedagi, aga lõpuks see armas õde veenis mind tegema esimese kõne. Helistasin oma emale.
Ka talle oli see paras šokk, aga samas oli tema see kes, minu maha rahustas: see on ju tore, peaasi, et lapsega kõik korras on. Oh jummel... lapsega... minu pähe jõudis järgmine šokk. Olin meeletult töötanud, teinud ka öövahetusi, suitsetanud, tarbinud alkoholi, joonud energiajooke jne. Pähe kerkisid miljonid mõtted. Mul pole lapsele riideid, mul pole turvahälli, et koju saada. MUL POLE MITTE MIDAGI!
Lõpuks oli kell saanud umbes 14, kui tuli ämmaemad, kes pani mulle kõhule vöö, millega kuulsin lapse südamelööke... esimest korda. See heli oli meeletult ilus, peaks ütlema :) Vöö oli mul päris kaua peal, vahelduva eduga käis minu juures õde, kes küsis, kuidas on. Pakkus, et kui väga valutab, võin naerugaasi hingata. Mõtlesin, et jehhuu, lõpuks miski, mis võtab valu ära! Kuid üllatus-üllatus, see ei võtnudki valu ära :)
Lõppkokkuvõttes pidin minema keisrilõikele, sest laps oli tuharseisus. See oli üks imelik päev, kuna sellel päeval toimus kokku üheksa keisrit, millest mina olin lõpuks kaheksas. Mind valmistati päris mitu korda ette, et nüüd lähme, aga siis tuli keegi erakorraline vahele. Ju minu ja lapsega oli kõik korras, kui ma nii erakorraline polnud.
Lõpuks, kell 18.35, pärast igasuguseid tuimestusprotseduure ja muud, sündis minu imearmas laps – 3,7 kg ja 51 cm!
Kuidas ma ometi ei teadnud, et olen rase?
Seda on minult palju küsitud, aga ma tõesti ei oska öelda. Olen terve elu olnud ülekaaluline, seesugune kõht ees. Kaalutõusust ma ise toona aru ei saanud, aga hiljem järele mõeldes ja teistega rääkides öeldi küll, et olin viimase kahe nädalaga paisunud. Päevad olid regulaarsed, iiveldust polnud. Väsimust oli natukene, aga selle lükkasin töötamise kaela, sest olin tööl vahest 24/7 ja muretsesin pidevalt tööasjade pärast.
Nii uskumatu, kui see ka ei ole, siis ma ei tundnud liigutusi. Pärast keisrit sain teada, et platsenta oli eesseinas – siis ei pidavatki kõik naised tundma. Tagantjärele mõeldes võib-olla paar korda oli miskit, aga ju pidasin seda gaasideks, sest kordagi ei olnud midagi sellist, mis paneks mõtlema, et äkki olen rase.
Kasutasime lapse isaga alati kaitsevahendeid, kui vahekorras olime. Ma ei mäleta, et oleks ka mingi äpardus olnud, et nii läks. Kuid üks on kindel – kui ma oleks teadnud, et olen rase... poleks seda imearmast päiksekiirt mul täna olemas :)
Mis sai edasi?
Natuke veider oli haiglas olla... Kogu aeg oli tunne, nagu oleksin juba mitmenda lapse saanud, sest keegi ei uurinud, kas ma oskan imetada, kas mul on emotsionaalset tuge vaja vms. Haiglas nutsin päris päris palju. Ei osanud ka ise ilmselt abi küsida.
Edasi on kõik loomulikult tulnud, ei teagi kust või kuidas. Koju jõudes oli ka veel palju selliseid nutuhoogusid, kus iga asi ajas pisarad välja, aga nüüdseks, kui oleme kaks kuud üksteisega harjunud, siis võin öelda, et on täitsa okei – kuigi ilmselt päris kohale pole asi veel jõudnud. Asjaajamine, töölt puhkuse saamine jms läks ruttu, e-riik nagu me oleme, sain kõik asjad kodust lihtsalt aetud.
Lapse isa on beebist teadlik, kuid kasvatamisel ta osaleda ei soovi. Mulle on emotsionaalselt toeks suurepärane perekond – ema, vanaema ja õde. Kuna mu õel on kaks last, siis olen palju temalt õppinud. Lisaks on mul ilmselt parimad sõbrannad, keda soovida, sest kõik toetavad, kuulavad ja annavad nõu esimesest hetkest peale. Ning mu tööandja ja töökaaslased olid kõigest kuuldes suurepärase suhtumisega ja väga toetavad.
See lugu näitaski mulle, kui palju on minu ümber minust hoolivaid inimesi. Sellist toetust ja tuge poleks elusees uskunud, et olemas on. Kõik mu sõbrannad, kodused ja imelised töökaaslased - aitäh teile, sest ilma teieta oleks see väga väga keeruline olnud!"
* Tegemist on tõestisündinud looga, mille autori nimi on toimetusele teada, kuid muudetud, sest teenimatut hukkamõistu on ta juhtunu pärast juba piisavalt kogenud. Loo juures olev foto on illustratiivne.
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja su lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ootame alati uusi sünnilugusid aadressile toimetus@emmedeklubi.ee.
