Sünnilugu: Kuidas Armin siia ilma sai

Emmede Klubi
Emmede Klubi 8. august 2018 10:12

Möödunud suvel jagas Kristiina (29) meiega lugu oma pojast Kevinist, kelle lihtne ja ilus sünnitus tekitas emas koheselt tunde, et ta on valmis veel lapsi siia ilma tooma. Praeguseks kasvabki Kevini seltsis vennake Armin, kes saabus siia ilma kiiresti ja enneaegselt. 

„Esiklapse sünniloo lõpuridades sai ära öeldud, et ega õe-venna tulek kaugesse tulevikku ei jää. Oktoobris sai ahi sooja pandud ning juba isadepäeval tervitasidki meid kaks rasvast triipu,“ alustab Kristiina.

Ootamatu algus

„Kuna esimene rasedus ähvardas 31. nädalal enneaegse sünnitusega lõppeda, siis sel korral märgiti rasedakaardile suurelt ja rasvaselt „GBS positiivne“. Otseselt mingit ohtu see diagnoos endast ei kujutanud, kuid olin suurema jälgimise all, et seesama bakter nüüdki kurja ei saaks tegema hakata. Rasedus ise oli esimesega võrreldes füüsiliselt kergemini talutav, sest tee oli ju nii öelda "sisse sõidetud". Kõik oli tõeliselt hästi...

Kuni 33+2 hommikul hakkasid mind põhimõtteliselt sekundi pealt kimbutama kummaliselt regulaarsed emaka kokkutõmbed. Ja kohe 2-3 minutiliste vahedega. Toonuseid olin varemgi tunda saanud, aga sel korral käis kõik nagu kellavärk. Võtsin ühe No-Spa tableti ning viskasin pikali. Varasematel kordadel oli see aidanud. Möödus umbes tunnike, kuid olukord sama. Mind halvas kerge paanika, kuna risk enneaegseks sünnituseks oli ju täiesti olemas! Loksutasin end ka vannivees lootuses, et emakas maha rahuneb, aga tulutult.

Õnn oli, et abikaasa end erandkorras töölt vabaks sai, sest olin üksi meie pooleteiseaastase põnniga. Nii, kui mees uksest sisse astus, jooksin sisuliselt vanniveest tilkuva tagumikuga autosse, et Keilast keskhaiglasse sõitma hakata.

“Palun ära veel tule!“

Haiglas selguski karm tõsiasi, et kui emakakaelapikkus oli kõigest paari päeva eest olnud tubli 3,8 sentimeetrit, siis nüüd oli selleks 1,3. Avatust õnneks ei olnud. Küll aga tuvastas KTG aktiivse sünnitegevuse. Puhkesin nutma, mõeldes, et ajalugu kordubki taas

Mind kirjutati sünnituseelsesse osakonda, aga mitte mingisugust prognoosi ei olnud. Tuli lihtsalt oodata ja loota, et ehk õnnestub taas sünnitegevus peatada. Profülaktika mõttes tehti esimene loote kopse ettevalmistav süst, mis pidi vähemalt 24 tundi mõjuda saama. Nuttes palusin kõhubeebit: “Palun ära veel tule. Sul tõesõna on minu sees turvalisem!”

Päev möödus muutusteta, kuid õhtuks regulaarsus kadus. Lõpuks läks juba 5-6 tundi mööda nii, et tundsin vaid mõnd üksikut kokkutõmmet. Helistasin head ööd soovidega abikaasale ja heitsin magama. Rahutunne kattis mind nagu soe tekk.

Kõriauguni medikamente täis

Vastu hommikut tundsin, et kokkutõmbed on siiski tagasi. Ärkasin ja suundusin tualetti, kus vaatas mulle vastu hirmutavalt tuttav verine limakork. Ometi oli see hetk, kus minusse saabus hoopis rahu. Lihtsalt käis mingisugune klikk, mis kaotas paanika ära. Teadsin esimesest rasedusest, et minu keha annab niimoodi märku emakakaela avanemisest. Tagasiteed enam ei ole. See laps on sündimas.

Ämmaemand pani mu KTG alla, mis tuvastas järjekordselt aktiivse sünnitegevuse ning sel korral oli ka avatust juba 4-5 sentimeetrit.

Kuna esimene kopsusüst polnud veel 24 tundi mõjuda jõudnud, tehti otsa ka teine. Lisaks anti topeltannus sünnitegevuse peatamiseks vajalikku rohtu. Kuna olen GBS positiivne, jätkati ka eelneval päeval alustatud penitsilliini annustamisega. Vererõhk langes maani, süda sees peksis, sisikond iiveldas. Olin kõriauguni igasuguseid medikamente täis topitud.

Kui mind sünnitustuppa kolimiseks palatisse asjade järele saadeti, võtsin hetke ja helistasin abikaasale. Tema reaktsioon oli suur-suur ehmatus, sest ta kartis enneaegset sünnitust minust isegi rohkem. Viimases kõnes olin ju veel öelnud, et asjad on kontrolli all. Järgmiseks teavitasin oma ema, sünnitoetajat ning individuaalset ämmaemandat. Tundsin, et vajan neid kõiki.

Sünnitustuppa jõudes pani ämmaemand mind kohe KTG alla. Tänu ravimitele olid tuhud ebamääraste vahedega, kuid ebamugavalt tuntavad. Vahepeal jõudsid kohale ka doula ja issi koos meie lapsega. Olemine oli piisavalt talutav, et suutsin mõistlikku vestlust ülal hoida. Ootasime mu ema, kes mudilase üle võtaks, et abikaasa saaks muretult pesamuna sünni juures olla.

Kui ema kohale jõudis, läks mees põnniga välja. Ütles veel, et tuleb ruttu tagasi. Nii, kui uks tema selja taga sulgus, hakkas pihta väga intensiivne emakatöö. Üks tuhu ei jõudnud lõppedagi, kui teine juba peale tuli. Püüdsin neid aina üle hingata, aga puhkehetke ei tulnudki. Ühel hetkel sisistasin doulale läbi hammaste, et apppi, tahaks hinge ka tõmmata!

Esimest pressi tajudes tundsin meeletut eufooriat. Võikalt valusate tuhudega on ühelpool ja ees ootamas lõpusirge. Taevale tänu, ausõna!

Juba hoitakse jalgu taeva poole!?

Kui esimese sünnituse puhul ei teinud ma pressil ega tuhul vahet, sest tunne oli üks ühele, siis sel korral sain kohe asjale pihta. Küll aga ei väljendunud see mul üldse kakahädatundena, nagu enamikel. Mina tahtsin hoopis pissile hakata.

Hüüdsin, et tahan pressida, mille peale ämmaemand veendus täisavatuses. Võiks nagu asjaks minna, aga keda pole, on lapse isa! Esimese beebi sünnihetkest ta juba jäi kümneminutilise hilinemise tõttu ilma, sest keegi ei teadnud, et olen äkksünnitaja. Doula vaataski aknast, et härra askeldab oma auto juures ega kiirusta kohe üldse tagasi tulemisega. Õnneks ta siiski laekus, aga üllatus oli suur, kui nägi, et juba hoitakse jalgu taeva poole. Tema lahkudes polnud mul ju õieti valusidki!

Mul ei lubatudki pressida, sest veed ei olnud ära tulnud. Pidin hoopis sügavalt lootekotti allapoole hingama, et ämmaemand saaks veed lahti teha. Tundsin, kuidas ta seal allpool näppudega surkis, ja see oli ka ainus kord, kui häält tegin. See surkimine oli lihtsalt põrguvalus!

Paari hingamiskorraga vajus laps piisavalt alla, et ämmaemand sai veed avada. Olen kuulnud, et paljudele teeb see haiget, kuid mina ei tundnud absoluutselt mitte midagi. Mingil hetkel lihtsalt voolas midagi sooja mööda kannikaid alla.

Sünnitustoast intensiivraviosakonda

Sünnitegevuse aeglustamine viis mu vererõhu ikka ülimadalale (66/28 oli vahepeal!), seega pressimise hetkeks olin täielik laip. Lösutasin poolistuvas asendis laual, suutmata isegi silmi lahti hoida. Nagu robot autopiloodil punnitasin kahe minuti ja kolme pressiga põnni ilmale. Kell näitas 10:17.

Nii, kui tundsin, et pea lõikudes tuli sama hooga kere järele, vajusin sinnasamma kössi. Füüsiliselt olin jõuetu, aga vaimselt juubeldasin, et sain taaskord hakkama!

Ent kohe koitis reaalsus: see laps, MINU LAPS, on ju enneaegne! Abikaasa silitas mu pead ja aina ütles, kui uhke ta mu üle on ning kui väga mind ikka armastab. Mina aga süvenesin ämmaemanda juttu, kuklas hingamas miljon küsimust beebi seisundi kohta. Siis kõlas nutt. Jõuline ja tugev nutt, mille kõla andis mulle jõudu edasi hingata.

Beebit ma rinnale ei saanud – nabanöör oli liiga lühike, et ulatuda. Hiljem lugesin sünniepikriisist, et vaid 25 sentimeetrit. Irooniline, sest ma ise olen kõigest 148 sentimeetri pikkune. Sama kiirelt, kui ta minust välja vupsas, viidi ta sünnitustoast intensiivraviosakonda. Siiani elan seda üle. Valus on mõelda, et nägin teda üksnes hetkeks teki sisse mähituna.

Mina jäin sünnitustuppa doula najale toibuma. Temaga rääkimine aitas mul kuidagi kiiremini olukorraga toime tulla. Olematu vererõhu tõttu polnud mul millekski energiat. Haiglapersonal tõi mulle voodisse süüa. Suutsingi vaid kahvlit suu kohale tõsta.

Paari tunni möödudes viidi mind sünnituslaualt otse lapse juurde. Teel sinna kujutasin ette koledat pilti, mismoodi teda pole ollagi ning tema küljes ripuvad kõikvõimalikud juhtmed, torud ja muud soolikad, mis nibin-nabin hinge sees hoiavad. Võimatu oli pisaraid tagasi hoida, kui nägin, et tegelikkuses oli ta täiesti tavalise soojendusega voodi peal, hingas iseseisvalt ega vajanud ka mingeid muid abividinaid.

Armin on sündinud!

Esimene emotsioon oli kuidagi kummaline. Võõras. Ilmselt seetõttu, et jäime ilma üliolulisest nahk-naha kontaktist loomaks kohene side. Olin omadega nii sassis.

Lõpuks puudutasin õrnalt tema imepisikest peopesa. Koheselt haarasid tillukesed sõrmed minu omast ning nüüd jõudis mulle kohale: minu pisike Armin on sündinud! Vapper 2104-grammine ja 45-sentimeetrine beebipoiss, kes kohe üldse ei tahtnud lasta end kauem oodata. Ta on siin ja täiesti minu oma!

Kokku olime intensiivraviosakonnas viis päeva, sest väikemees vajas söömisel sondi kaasabi ning teda tuli siiski jälgida. Koju kosuma lubati meid kaheksa päeva möödudes.

Tänaseks on Armin rahulik beebi, kes kasvab ja kosub mühinal! Oleme perega tema varajasest tulekust tingitud šokist toibunud ning tunneme suurt-suurt rõõmu, et kõik vastupidiselt minu hirmudele nii hästi läks.

Mina ise ei tunnegi, et sünnitanud oleksin. Pääsesin rebenditest ja marrastustest. Küll aga andis emakas tagasitõmbumisel korralikult tunda. Kui beebit imetasin, oli valu kohati nii tugev, nagu hakkaks uuesti sünnitama.

Tagantjärele on päris jahmatav mõelda, et sõltumata arstide püüdest sünnitegevust veidikenegi aeglustada, et vähemalt kopsusüstid mõjuda jõuaksid, oli sünnitus väga intensiivne ja kiire: täistald piduripedaalil, kuid siiski 2 tundi ja 20 minutit esimesest reaalsest valust, et laps käes oleks. Ei kujuta ettegi, mis turbo ilma pärssivate ravimiteta olnud oleks.

Põhjust, miks sünnitegevus enneaegselt pihta hakkas, ei leitudki. Isegi GBS, mis esimese poja ennetähtaegselt ilmale ähvardas tuua, oli negatiivne. Ehk ongi see minu keha eripära, sest olen ju ise väga väike naine? Ei tea.

Pean oluliseks mainida, et ilma Ida-Tallinna Keskhaigla toetava personali, eelkõige ämmaemanda ja individuaalse sünnitoetajata poleks ma nii hästi toime tulnud. Olin ju sissekirjutamise hetkel kabuhirmus kartes igasuguseid koledaid stsenaariume. Ent kõik need abistavad käed ning toetavad sõnad, mis meid need 8 päeva saatsid, tegid jalgealuse raudkindlaks. Koju saades mõtlesin, et naise ja emana olen ikka ääretult õnnelik inimene, sest oli, mis oli: üheskoos abikaasaga seisab minu selja taga nüüd kolm vinget meesterahvast!"

20180807164137-66832.jpg

 

Aitäh Sulle, Kristiina, et jagasid meiega oma lugu!

Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.

Kommenteerimiseks pead sisse logima Registreeru

Emmede Klubi lugejad testivad Philips Avent tooteid

Emmede Klubi lugeja Rael testis Philips Aventi õhuniisutajat!

Emmede Klubi lugeja Rael testis Philips Aventi õhuniisutajat!

Emmede Klubi lugeja Deili testis Philips Avent tassist joomise harjutuskomplekti

Emmede Klubi lugeja Deili testis Philips ...

Emmede Klubi lugeja Kristiina testis Philips Avent tassist joomise harjutuskomplekti

Emmede Klubi lugeja Kristiina testis Philips ...

Emmede Klubi lugeja Doris testis Philips Avent tassist joomise harjutuskomplekti

Emmede Klubi lugeja Doris testis Philips ...

Emmede Klubi lugeja Merje testis Philips Avent tassist joomise harjutuskomplekti

Emmede Klubi lugeja Merje testis Philips ...

ZOOMBOOK

ZOOMBOOK fotoraamatud
VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse sinu nutitelefonist

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse ...

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide talletamine fotoraamatusse

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide ...

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule 1000 raamatu kinkimisega

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule ...

Emmede Klubi lugejate sünnituslood

Sünnilugu: Kuidas Romet enneaegselt siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Romet enneaegselt siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Rosaly-Marleen siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Rosaly-Marleen siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Georg siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Georg siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Armin siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Armin siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Kadriliis siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Kadriliis siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Karl siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Karl siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Saara siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Saara siia ilma sai

Värskeimad blogipostitused

Gerri blogi: Ideaalne jõulumüsli

Gerri blogi: Ideaalne jõulumüsli

Kristi blogi: Jõuluaja maagia lapsevanemana

Kristi blogi: Jõuluaja maagia lapsevanemana

Marise blogi: Kas lumehelbeke või kõrge empaatiavõimega laps?

Marise blogi: Kas lumehelbeke või kõrge ...

Kristi blogi: Kahene - kas kohutav või vaimustav?

Kristi blogi: Kahene - kas kohutav ...

Marise blogi: Noored, kes ei leia enam pärismaailmas kohta

Marise blogi: Noored, kes ei leia ...

Raseduskalender

Sisesta oma viimase menstruatsiooni kuupäev, et välja selgitada, mitmes rasedusnädal sul hetkel käsil on.
Logi ennast sisse, et raseduskalender salvestada!
Registreeru