Täna jagab meiega oma lugu Häli, kelle poeg Aron (pildil) saabus siia ilma vana aasta viimasel õhtul. Sünnituse alguses jõudis naine valmis küpsetada tervelt kaks Napoleoni kooki, mida pärast sünnitust koos haigla töötajatega pidupäeva tähistamiseks söödi. Häli lugu tõestab taas, et positiivse suhtumise ja huumoriga on lihtsam läbi saada ka elu kõige valusamatest katsumustest.
Kui Häli (28) ja tema elukaaslane otsustasid antibeebipillid kõrvale heita ja lapse saada, arvestasid nad, et rasestumine võib võtta mõned kuud aega. Üllatuseks jäi aga Häli lapseootele praktiliselt kohe. Rasedus kulges õige tüüpiliselt – esimene trimester oli enesetunne halb, kaal langes, tervisehädad kimbutasid, teist trimestrit nautis naine täiel rinnal ning alles kolmanda trimestri lõpus kippusid hädad taas ligi. „Minu õhtune snäkk oli kõrvetiste rohi Rennie,“ meenutab naine naerdes.
Häli käis dekreetimineku viimase võimaluseni töö ja püüdles võimalikult aktiivse eluviisi poole. Vahetevahel esines pärast pikemat jalutuskäiku määrimist, kuid see pandi platsenta asetuse süüks. Ühe korra, 32. nädalal kaasnes määrimisega siiski ka kõhuvalu, mingi haiglasse kontrolli. „Selguski läbivaatlusel, et mul on oht enneaegseks sünnituseks ja mind jäeti haiglasse sisse. Tehti KTG ja pandi tilguti. Tehti ka süst, mis beebi kopsud ette valmistab.“ Haiglas tilguti, kopsusüstide ja voodirežiimiga veetis Häli nädal aega.
Beebi oli aga kange ja vedas siiski kuni tähtajani emaüsas välja.
„30.12.16 õhtul ma veel arvasin, et ei sünnita ma midagi detsembris, et tulebki hoopis jaanuaribeebi. Nii sai minu ja mehe perega kokku lepitud, et nad tulevad meile aastavahetust tähistama. Küpsetasin Napoleoni kooke, kaks tükki - kujutate seda põhjade rullimist ette selle suure kõhuga, aga mehe abi ka vastu ei võtnud,“ naerab Häli.
Kui koogid valmis said, oli juba 31. detsembri südaöö, kuid magama mineku asemel hakkas Häli hoopis koristama. „Millegipärast oli sees selline ärevustunne, ei suutnud paigal olla. Öösel 2-3 ajal, kui koristatud sain, istusin diivanile ja puhkasin, kui äkki tundsin, et terve keha suriseb ja kerged päevade valu moodi valud on. Aga kuna mul olid need libavalud tihedad käima, siis ma ei teinud sellest välja.“
Millalgi sai Häli ise aru, et valud on seekord siiski teistmoodi. Häli püüdis libavalusid tuvastada ja leevendada duši all, kuid leevenduse asemel eemaldus hoopis limakork. Kui Häli kaasa arvas, et võiks juba haiglasse kontrolli sõita, siis naine ise arvas, et ootaks hommikuni kodus. Naljaga pooleks – siis on uus vahetus väljapuhanud ämmaemandaid just tööle tulnud. Samuti olid valud ja vahed veel niivõrd ebaregulaarsed, et kella viie ajal öösel otsustas Häli hoopis magama minna. Vahepeal ärkas suurenenud valu peale, siis püüdis jälle edasi tukkuda, aga ärevus oli juba sees.
„Nii, kui voodist püsti sain, hakkasid veed nirisema. Tegin vaikselt paar sammu, mõtlesin omaarust, et hoian vett vetsuni kinni – üsna rumal, kuna sellest polnud ju abi. Nii ma kuni WC-ni nirisesin. Ütlesin mehele, et veed tulid, ja kas ta aitaks mul koristada? Tegime nalja, et saame juba esimest korda lapse järgi koristada.
Tema siis pesi põrandad üle ja mina tegin korda ennast. Mõtlesin, et nii kui ma sammu teen, tuleb lootevett - mida ma siis teen, kui haiglasse sõidame? Mis mul üle jäi, kui panin endale rätiku püksi.
Autos olles, haiglasse sõites kuulasime muusikat. Meil polnud õrna aimugi, mis meid ees ootab, kuna mul polnud jätkuvalt kohale jõudnud, et ma hakkan ju sünnitama. Jõudsime pool kaheksa hommikul haiglasse. Haigla ukse ees tundsin esimest korda juba tugevamat valu. Siis sain aru, et jaa, ma ikka hakkan sünnitama!“
Avatuseks mõõdeti sünnitusmaja vastuvõtus kolm sentimeetrit. Lootevete väljumise protsessile aidati pisut kaasa, Hälile anti haiglariided selga ja ta saadeti sünnituspalatisse. „Oma saatust ootama,“ naljatleb ta.
KTG ajal palus Häli mehel jälgida, kui tugevaid emakakokkutõmbeid masin registreerib.
„Ütlesin, et kui näitab kasvõi 75, siis oleks hea. Mees vastas, et mis siis on, kui üle saja näitab? Vastasin, et siis oleks väga valus. Sain vastuseks, et mul alla selle valusid pole ka – pigem kisub üle.“ Häli hakkas mehele ütlema, et ei taha seda hästi uskuda – küllap on masin katki, aga enne veel kui ta lause lõpetada jõudis, tabas teda esimene tõeliselt valus hoog, millele järgnes kohe ka oksendamine.
„Lastetoa õde lõpetas just vahetust ja tuli vaatama mis toimub. Ta ütles, et oksendamine näitab seda, et avanemine toimub kiiresti. Siis päästis ta mind sellest masinast. Samal ajal mõtlesin, et miks ometi ma ei maganud öösel, nüüd on nii unine tunne.“
Häli leidis endale sobiva rütmi. „Kui valuhoog algas, tõusin püsti, läksin akna juurde, kummardusin aknalaua peale ja panin pea vastu klaasi. Kui valu üle läks, siis ronisin voodisse tukkuma. Nii ma seal edasi-tagasi käisin.“ Siis algasid vahelduvad külmavärinad ja kuumahood. „Mees oli muidugi segaduses, sest katsu siis saada aru - anna juua, ära anna juua, pane tekk peale, võta tekk, silita mu selga, ära silita mu selga,“ muheleb Häli.
Kella 10-11 ajal tuli ämmaemand ja mõõtis avatuseks juba kuus sentimeetrit. Kiitis, et avanemine edeneb väga hästi, kuid kogu aeg pole vaja voodis pikutada – miks mitte jalutada, lõdvestuda. „Kui olin talle öelnud, et olen magamata ja pikali olles saan korraks valust puhates tukkuda, vastas ta mulle, et vist ei saa siis eriti valus olla, kui magada saad. Oli! Oi, kuidas oli.“
Alguses prooviti koridoris jalutamist, sealsed võõraste pilgud uutavale ja mõmisevale Hälile aga ei istunud. Siis kõnniti edasi palatis. „Palatis ma tundsin, et valu muutub iga korraga tugevamaks ja pikemaks, aga valude vahed oli ikka ebaregulaarsed – viis minutit, kolm minutit, kümme minutit, kaks minutit. Ämmaemand ütles, et talle loeb siiski see, et kui valud ise pikenevad.“ Nii asus Häli valude vahede asemel hoopis valude endi kestust mõõtma. „Kui valud juba olid üle minuti pikad, siis ikka pani valjemat häält ka tegema, selline karumõmin tuli või pikad aaaaa-d, või kaeblesin mehele, et mul on niii valus.
Kohati suutsin end iseenda üle naerma ka ajada seal. Kuna ka mees oli väsinud eelneval ööl ärkvel olemisest, siis tema tukkus vahepeal. Mina siis üritasin, tõesti üritasin, vaikselt valutada. Kella 12-13 vahel tuli arst uurima, et noh, ta kuuleb valjemaid hääli – vaatame, mis seis on. Küsis, kas ma oskan öelda, kuhu valu kandub - kas nagu põiele või pärasoolele. Vastasin, et põiele - koguaeg tahaks pissil käia, aga mida pole, seda pole.“
Selgus, et täisavatus ongi käes, aga aeg pressida veel mitte. „Nii, kui arst välja läks palatist, siis tõusin valuhoo peale püsti ja tundsin, et enam küll põiele ei suru - nagu pärasoolele hoopis.“ Vahepeal käis ämmaemand Hälile õpetamas, kuidas mitte kaasa pressida, presse üle hingata. Kui laps pole veel piisavalt alla laskunud, võib isegi täisavatuse puhul varane pressimine emakakaela vigastada.
„Kella 13 ajal ütlesin mehele, et ma tahan dušši alla minna, pane vesi jooksma. Kuidagi koperdasin sinna ja tundsin, et nooo niiiii, tuleb uus hoog. See juba oli tõesti press, võttis ikka häälepaelte helistiku ka korraks päris süngeks. Ütlesin mehele, et kutsu keegi, kui juba oligi ämmaemand palatis ja nägi ise ka, et ma seal juba pressisin.
Läksime sünnitustuppa tagasi. Seal ta pani mind istuma jalad laiali, et vaadata täpsemalt. Ootasime alles uut tuhu, kui juba ütlesin, et see on press ju, ja ämmaemand vastas, et pea paistab - lähme aga sünnitama. Sellel hetkel mõistsin, et kohe ma kohtun oma kõhubeebiga, ja ärevus kasvas. Jõudsin mehele kiire pilgu saata, millest ta luges mu ootuse küll välja, kuid ka hirmu. Ta tuli sünnituslaua kõrvale ja julgustas mind igal võimalikul moel, sest võrreldes valudega, mida suutsin üle hingata, oli pressimine minu jaoks hirmuäratav.
Mul paluti olla selili, üks jalg oli vastu ämmaemanda puusa. Millegipärast tahtsin käsi üle pea panna. Olin magamata ja jõud hakkas lõppema. Nuuksudes sosistasin mehele, et ma ei jaksa... kuid ämmaemanda lause, et kohe-kohe on laps väljas, andis jõudu juurde. Haarasin ühe käega mehe käest ja teise käega sünnituslaua käetoest.
See tunne - kui sa tunned, kuidas sa nagu pooleks rebeneksid - oli päris õudne. Pressimine ise valus polnudki, aga see kibe tunne seal all oli valus. Sain kokku 20 minutit pressida, kui siis tuli viimane kinnitav lause, et järgmise pressiga on laps väljas. Mina pressisin kogu jõust, mees pani oma käe mulle selja taha ja aitas kaasa - surus nagu raamatut mind kokku, nii et ma nägin oma jalgevahele põhimõtteliselt. Sain selle ühe pressiga lapse kogu ulatuses pressitud välja. Näha, kuidas sünnib pea, juba tulevad õlad, kiire ämmaemanda liigutus ja oli ka keha väljas… ja oi, milline tervitusnutt pisikese Aroni poolt!
Lapse sünniajaks läks kirja kell 13.53. Laps asetati mulle kõhule ja nutt vaibus kohe. Mul oli sekundi pealt hea olla, valu kadunud. Imetlesime mehega meie ilma imet, pisarad silmas. Kui habras ja õrn ja päris meie oma beebi. Olime veel Aroniga nabanööriga ühenduses. Kui ämmaemand küsis, kas mees soovib läbi lõigata, siis naljatasin pisikesele Aronile, et siit algab sinu iseseisvus!
Mees sai nabanööri läbi lõigata. Siis sain mina platsenta välja pressida, mis oli pisut arusaamatu tegevus mu jaoks, lõpuks vajutas ämmaemand mu kõhule ja pressis selle ise välja. Uuris mind ilusti üle ja sain kaks välimist ilupistet. Ma ise olin arvanud, et olen väga katki! Samal ajal, kui mind õmmeldi, unistasin juba, et mees tooks mulle Napoleoni kooki ja kartulisalatit.
Kui õmblustööd olid tehtud, hakkasime õpetama last imema. Kuna mul on lamedad nibud, siis pidime imetama nibukaitsmega, aga vähemalt sellega ta sai haarata nibu. Imemisvõte oli tal hea ja isu ka, pisike näljane oli!
Lõpuks pääsesime perepalatisse, kus juba olin üsna kiiresti jalul. Kõik see valu oli ununenud ja läksin kohe pesema. Tegin ennast korda ja ootasime lähedasi beebit vaatama. Algselt oli meil mehega soov, et me samal päeval ei oota kedagi külla, sest tahaks ise rahu ja puhata ning ka oma lapsega tutvuda. Kuid enesetunne oli super ja otsustasime, et las siis ärevad vanavanemad tulevad uudistama.
Kuna oli vana-aasta õhtu, siis mees läks oma vanemate, tädi ja minu emaga koju, sest minu vaaritatud toit oli vaja ju ära süüa! Mina seni lihtsalt imetlesin oma poega, kes rahus magas. Kui mees tagasi jõudis, tõi ta mulle ka kooki ja salatit. Haigla toit oli küll maitsev, aga mul oli meeletu isu! Palusin kooki tuua nii palju, et ka ämmaemandad saaksid. Nad olid väga tänulikud! Juba oligi aeg seal maal, et vaatasime haigla aknast ilutulestikku ja lihtsalt olime uhked lapsevanemad.“
Väike Aron üllatas vanemaid sellega, et magas terve esimese öö rahulikult maha, pikalt magamata olnud perekond sai viimaks puhata. Samamoodi möödus ka järgmine öö. Siis saadi haiglast koju ja Häli oli unetuteks öödeks, gaasivaludeks ja muudeks vastsündinuga kaasnevateks raskusteks valmis. Kuid Aron ei ärganud öösel ka kodus!
„Kui teised lapsevanemad muretsevad, miks beebi nutab, siis meie vastupidi muretsesime, miks ta nii rahulik on. Tõesti uskumatu! Olin nii sünnituse kui ka esimesed kuud beebiga enda jaoks hullemaks mõelnud, kui need tegelikult olid. Alguse hirmud, et aga kuidas ma oskan beebiga hakkama saada, kadusid, sest emainstinkt hakkas kohe tööle ja kõik tuli kuidagi iseenesest.“ Kui tekkis küsimusi, sai Häli pöörduda oma kahe armsa ja kogenud sõbranna poole, kes andsid soovitusi ja rahustasid ülemõtlemise korral
„Nüüd kasvab meil kümnekuune poiss kodus, kes juba oma nutud on tagantjärele ära teinud, aga siiski on väga rõõmus, vahva ja krutskeid täis. Kogu aeg õpib ta midagi uut ja täidab meie päevi suure heldimuse ja rõõmuga. Ei kujuta enam elu ilma lapseta ette.“
Aitäh Sulle, Häli, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
