Sünnilugu: Kuidas Eloise Prantsusmaal siia ilma sai

Emmede Klubi
Emmede Klubi 17. august 2017 15:00

Kolme õe esimene kohtumine - Eileen, Ella ja Eloise. Kõik fotod: erakogu


Emmede Klubi armas reklaami- ja turundusjuht Britt (26) tõi möödunud nädalal ilmale oma kolmanda lapse. Briti perekond otsustas beebi soo sel korral üllatuseks jätta - et pere viiendaks liikmeks sai just Eloise, sai Britt teada alles pärast sünnitamist ise järgi kiigates. Ta kirjutab:

"“Mäletad seda korda, mil ma hambaarsti ukse taga nutsin ja ütlesin, et ma kolm korda parema meelega hoopis sünnitaksin?” küsisin ma teisipäeva hommikul Brunolt sünnitusmaja liftis.

“Mhmh” noogutas ta lõbustatult.

“Noh, ma tahaks praegu niiiiiiii väga hoopis hambaarstile minna” ütlesin ma ebalevalt.

Teisipäeva hommik. Ärkan ja tunnen midagi kummalist. Hirm. Ootusärevus. Rõõm. Ärevus. Üks väga lahke käega kokku visatud emotsioonidekompott. Ja liialt väike lusikas selle söömiseks.

Peas vasardamas ainult üks mõte: ma sünnitan täna.

Jah, arbuusibeebi ei tahtnud ise tulla. Ei tahtnud ta Murphyle alla vanduda ja tulla kuupäevadel, mida ma ei soovinud. Ei tahtnud ta tulla siis, kui Bruno ära oli. Ei heidutanud teda täiskuu. Tal oli hea ja soe. Aga no ükski asi pole igavene ja nõnda polnud ka tema üürileping. Selle tähtajaks saigi teisipäev.

Ja niiviisi leidsimegi kell 7.45 end sünnitusmajast teadmisega, et veel sel päeval kohtume oma lapsega. Jah-jah, esilekutsumine võib kesta ka paar päeva. Ometigi ei uskunud sellesse stsenaariumisse ei me ise ega arstid.

Meid võtab vastu naabrinaine, kes on viimastel nädalatel olnud mu tugisambaks. Lohutanud, aidanud, suunanud. Kaks põsemusi ja palju edu.

Leiame end täpselt samast palatist, kus alustati Ella esilekutsumist. Kui see pole déjà vu, siis mis veel?

Kell 9:40 paigaldab rõõmus ämmaemand esimese geelidoosi ja avaldab lootust, et ehk rohkem pole vajagi. Hoian Bruno kätt ja sosistan talle vaikselt, et ma kardan. Ma tahtsin üllatust. Sünnitust, mis algab ise. Just siis, kui ei oska arvata. Et ei oskaks karta. Peaks lihtsalt vooluga kaasa minema.

eloiseisünd-3
9:50

Ma ei tahtnud ette teada.

Geel toimib kiirelt ja emakas teab täpselt, mida teha. Meie ka – vaatame filmi. Täidab täpselt kohustuslikud kaks tundi, mis mul oli vaja lebada ktg all tegemaks kindlaks, et kõik sujub nagu vaja.

eloiseisünd-4
10:50

Saame loa minna palatisse, mis peale sünnitust meie omaks saab. Vastu võtab meid sama ämmaemand, kes Ella esilekutsumise ajal. Kas ma juba ütlesin déjà vu?

eloiseisünd
11:50

Leban vaikselt voodis ja vaatan, kuidas Bruno suure õhinaga ringi sahmib ja oma seljakotti juba seitsmendat korda ringi pakib tundes muret, kas ikka kõik, mida sünnitustoas vaja, on kaasa saanud. Sealhulgas sõprade poolt kokku pandud kott riietega, mille sisu me ei tea. Kas lillelised pluusid või karumotiividega püksid? Naeratan – lihtsalt nii suur rõõm on näha teda kogu südamega asja juures olevat.

eloiseisünd-5
12:50

Iga tunni tagant teeme pilti. Meie pisikene projekt, mis sai alguse suvalisest naljast. Teha iga tunni tagant pilt, et näha kas ja kuidas mu meeleolu aja edenedes muutub.

Mõõdan oma telefoniga kokkutõmbeid. Neetud äpp, mis juba nädalaid mulle asjata lootust andnud on. Sel korral tean, et ma tühjade kätega ei jää.

eloiseisünd-6
14:35

Kell on kaks pärastlõunal ja kokkutõmbed käivad iga kolme minuti tagant. Mõni paneb Bruno kätt pigistama, aga tunnen, et niiviisi pole ju viga midagi. Bruno küsib see-eest iga viie minuti tagant, kas ei peaks ehk ämmaemandat kutsuma. Juhuks, kui ma äkki sinnasamma sünnitan või nii.

Rahustan teda, et sünnitama hakkamiseks võiks ja peaks ikka kümme korda valusam olema. Mina märgin veel hoolega valusid telefonis keskmiseks. Valus on ikka, aga samas ka tunne, et võiks veel palju-palju hullemaks minna.

15:00 on valud juba iga kahe minuti tagant. Paaril korral olen alistunud ja need siiski tugevateks märkinud. Bruno käe asemel haaran voodi kohal rippuvast atribuudist ja vinnan end kokkutõmmete ajal veidi üles. Leevendab kenasti. Aga valud võtavad juba veidi väänlema.

Bruno muretseb endiselt, et nüüd võiks ikka seda punast nuppu vajutada. Soovitan tal heaga kõik nupud rahule jätta (kui te vaid teaks, kui palju ta end voodi küljes olevat pulti katsudes lõbustas kogu selle aja jooksul). Leian, et saan järgmise kontrollini hakkama küll.

15:45 tuleb ämmaemand meid otsima. Kõndimine on muutunud vaevaliseks. Tädi pakub ratastooli ja lubab anestesioloogile teada anda. Sisisen vaikselt vastu, et kõnnin ise ja epiduraali ei taha. Tädi vangutab pead ja soovitab mul seepeale siis kiiremini kõndida. Sisisen midagi, mis Bruno muigama paneb. Tädi ei muiga. Mind see-eest ei morjenda. Mina sünnitan ja kui mu emakas parajasti otsustab anda endast tunda kõige ebamugavamal viisil, siis kõnnin aeglaselt.

Poole tee peal tunnen midagi mööda jalgu alla nirisemas. Ütlen ämmakale, et ma nüüd ei teagi, kas ma siin demonstreerin käigupealt pidamatust või ehk hakkasid veed jooksma. Naine põrnitseb mind kurjalt ja nendib, et pissimiseks on tualett. Selge.

Kontrolltoas palun ämmaemandat (tunduvalt toredamat isendit sel korral), et äkki ikka ei kontrolliks. Ei taha pettumust. Ei taha kuulda, et seis on täpselt sama, mis hommikul. Ämmaemand naeratab ja leiab, et me ei saa teada, kui ei kontrolli. Jutus on iva. Ja emakakaelal on avatus. Kena viie sõrme jagu.

Armas ämmaemand arvab, et tunnikese võiks ktg all olla ja siis ehk sünnitustuppa minna. Kuuletun ja viskan end voodisse külili. Ainult, et kõigest mõned minutid hiljem tunnen, et on paha. Tahaks oksendada ja kokkutõmbed on teistmoodi. Tunnen endiselt, et need võiksid olla kordades valusamad ja ei luba endal isegi mõelda, et midagi võiks päris-päriselt toimuma hakata. Aga hinge närib kahtlus ja valuaistingud hakkavad vaikselt mu meeli üle võtma.

Vajutan ise punast nuppu ja kurdan, et ei taha enam nõnda olla. Ainult vetsu tahaks. Ämmaemand natukene ohkab aga laseb mind siiski vabaks.

eloiseisünd-7
16:07

Vetsus käies tunnen taaskord, et on déjà vu. Ma ei taha enam tõusta. Kõik keerab. Valu hoomab mind äkitselt ülenisti ja ma saan aru, et kohe varsti on kõik. Ma tean, et vaid loetud minutid tagasi oli avatust vaid viie sõrme jagu, aga see ei loe mulle midagi. Ma lihtsalt tean, et vähem kui tunni pärast hoian ma oma kätel beebit. Ämmaemand kutsub mind vetsust välja, aga ma keeldun liikumast. Kokkutõmbed muutuvad aina tugevamaks ja kuigi ma neid enam ei mõõda, siis tunnetan, et nende vahele jäävad vaid loetud sekundid. Mõistan, et ma ei saa sinna jääda. Mul on sünnitustuppa vaja. Püsti tõustes puhkevad ka veidi kollakad veed, pärast mida kaovad ka need üksikud sekundid, mis varem kokkutõmmete vahel olid.

Platsis on taaskord “kõnni kiiremini” ämmaemand, kes endiselt tahaks mind ratastooli panna ja kanüüli selga susata. Ja mina ei suuda endiselt isegi mitte nägu teha, et ma temaga suhelda jaksaks. Samal ajal, kui tema silmi pööritab ja mind liikuma saada üritab, toetan ma ravimikapile ja aina kordan endale: “lase end vabaks”. Nagu mantrat. Pole algust ega lõppu. Ühtlane mõmin. Bruno toetab oma pea vastu minu oma ja ütleb, et ma olen ta tšempion. Suudan läbi valu naeratada.

16:30 jõuame sünnitustuppa. Taaskord tahab keegi mind voodisse aheldada. Ma ei taha - ma ei taha - ma ei taha. Jätke mu hing rahule oma masinatega. Pagen vetsu koos medõe valjuhäälse hoiatusega, et lukku ei tohi ust panna. Istun ja tunnen kuidas valu mind halvab, ent avastan end siiski mõtlemast, et endiselt võiks hullem olla. Ja seejärel… ma tunnen, et ta on siin. Meie beebi. Ma tunnen, et ta tahab välja. Karjatan vaevu hingates Brunole, et ma ei taha, aga ma pean pressima.

Medõde, kes on üksinda minu järgi valvama jäetud (sest kõikide arvates aega jagus), laseb kuuldele valjud vandesõnad ja jookseb röökides koridori: “palun, keegi RUTTU, proua hakkab sünnitama, see pole võimalik noh”. Samal ajal Brunole kisades, et ta ei lubaks mul pressida.

Leidnud ühe ämmaemanda, kes hetkel kellegi sünnitust vastu ei võta, üritab medõde koos Brunoga mind voodisse tarida. Ma tahan koos nendega minna, aga ma ei suuda. Ma tahan lihtsalt pressida. Või noh, olgem ausad – see on viimane asi, mida ma teha tahan. Ma kardan. Aga mu keha ei anna mulle valikut ja pressib.

Üheskoos saavad nad mind voodisse ja ulatavad mulle mu reied, et ma neist hoiaksin ja tuge saaksin. Ja ma surun. Ja ma surun. Ma tunnen, kuidas ta minus edasi liigub. Ja ühtäkki ma ei kardagi enam. Ma tahan teda näha. Nii-nii väga. Minust kaob kogu hirm ja ma pressin veel. Ja tunnen, kuidas pea lõikub, ning tõden sel korral eneselegi üllatuseks, et see polnudki nii hull. Üks press veel ja äkitselt on mul tunne, nagu mu keha oleks vabanenud. Keegi libiseb minust välja. Üks pisike ideaalne inimene asetatakse mulle kõhule.

“Jätan üllatuse avastamise teile,” ütleb ämmaemand. Sosistan beebile, et armastan teda, suudlen teda põsele ja piilun seejärel.

“Meil on kolm tütart!” hüüatan ma Brunole, kes on kogu selle aja mu kätt hoidnud, pead paitanud ja mind motiveerinud. Ta silmad täituvad koheselt õnnepisaratega. Embame oma uusimat pereliiget ja tunneme, et kõik on ideaalne.

Kuniks mind halvab hirm. Kõige halvem mu eelmiste sünnituste juures on olnud järgnev – platsenta, mis ise ei tule, suur verekaotus ja sellega kaasnev päevi kestev nõrkus.

See hetk on nii ideaalne, et ma ei taha seda rikkuda. Ei taha, et see otsa saaks.

Ja ei saagi. Platsenta tuleb ühe pressiga ise. Ma ei kaota rohkem verd, kui normide järgi ette nähtud. Ma ei saa isegi ühtainsatki õmblust ega pisematki rebendit. Mu vererõhk on peale sünnitust täpselt sama ideaalne, nagu ta oli enne seda.

20751563_10155410623122534_848207625_n
17:05 – 20 minutit pärast sünnitust.

Ämmaemand küsib, mis beebi nimeks saab (olgem ausad, seda käidi küsimas juba geeli paigaldamise ajal – olenemata sellest, et me sugu ei teadnud).

Bruno vaatab ootusärevalt mulle otsa. Me polnud otsustanud, sest me polnud päris ühel meelel. Ma tahtsin teda enne näha. Naeratan Brunole ja vastan ämmaemandale: Eloise. Bruno silmad täituvad taaskord pisaratega. Tema lemmiknimi.

20750848_10155410626767534_1132627898_n

Eloise viiakse Bruno valvsa silma all mõõtmisele ja mina jään veidikeseks üksinda. Leban ja katsun oma kõhtu. Tunnen end äkitselt nii tühjana. Ent õnnelikumana kui kunagi varem. Mul ei ole sõnu kirjeldamaks seda kogemust. Seda rasedust, seda sünnitust. Seda tunnet, mis valdas mind pärast sünnitust ja mis valdab mind praegu. See on täielik õnnetunne.

Veerand tundi hiljem saan teada, et Eloise sündis kaaludes 4,3 kg ja olles 55 cm pikk. Ämmaemand otsustas veel ühe pilgu allapoole visata, sest ta ei tahtnud uskuda, et selle sünnikaalu juures tal ühtki õmblust teha vaja pole. Mina lihtsalt muigasin, sest teadsin, et peale kahte eelnevat taastusperioodi olin ma nüüd seda kogemust igati väärt.

eloiseisünd-8

Kolm tundi hiljem saime tagasi palatisse, kus vaid mõned tunnid varem olin jälginud Brunot ootusärevalt kotti pakkimas ja kus ta nüüd hoidis süles meie tütart. Meie pere on nüüd täielik. Meie kaks ja meie kolm last.

Saage tuttavaks, Eloise – 08.08.2017 kell 16:45, 4,3 kg ja 55 cm:

eloiseisünd-9 

 

 

Aitäh Sulle, Britt, et jagasid meiega oma lugu! Kas ka Sinul, armas lugeja, on väljaspool Eestit sünnitamise kogemus? Kirjuta meile aadressil madiken.kytt@emmedeklubi.ee - paneme loo üheskoos kirja!

Kommenteerimiseks pead sisse logima Registreeru

ZOOMBOOK

ZOOMBOOK fotoraamatud
VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse sinu nutitelefonist

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse ...

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide talletamine fotoraamatusse

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide ...

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule 1000 raamatu kinkimisega

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule ...

Emmede Klubi lugejate sünnituslood

Sünnilugu: Kuidas Loora siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Loora siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Eloise Prantsusmaal siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Eloise Prantsusmaal siia ilma ...

Sünnilugu: Kuidas Mia-Riin valutult siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Mia-Riin valutult siia ilma ...

Sünnilugu: Kert-Kristjani käänuline saabumine siia ilma

Sünnilugu: Kert-Kristjani käänuline saabumine siia ilma

Sünnilugu: Kuidas Lucas Soomes siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Lucas Soomes siia ilma ...

Sünnilugu: Kuidas Kevin siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Kevin siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Anette 25 aastat tagasi siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Anette 25 aastat tagasi ...

Värskeimad blogipostitused

Liisi kooliblogi: Mida esimese koolipäeva hommik endast tegelikult kujutab

Liisi kooliblogi: Mida esimese koolipäeva hommik endast tegelikult kujutab

Karoliina beebiblogi: Lihtne on hukka mõista

Karoliina beebiblogi: Lihtne on hukka mõista

Raqueli elu kaksikutega: Idülliline perepäev...või siis mitte

Raqueli elu kaksikutega: Idülliline perepäev...või siis ...

Liisi kooliblogi: Ongi käes

Liisi kooliblogi: Ongi käes

Anette rasedusblogi: Pesapunumine

Anette rasedusblogi: Pesapunumine

Huggies® mähkmed - sinu lapse igaks arenguetapiks

Huggies® Elite Soft vastsündinumähkmed - parim kaitse Sinu beebi õrnale nahale

Huggies® Elite Soft vastsündinumähkmed - parim ...

Uued ja veelgi paremad Huggies® Pants püksmähkmed!

Uued ja veelgi paremad Huggies® Pants ...

Raseduskalender

Sisesta oma viimase menstruatsiooni kuupäev, et välja selgitada, mitmes rasedusnädal sul hetkel käsil on.
Logi ennast sisse, et raseduskalender salvestada!
Registreeru