Kui tavaliselt öeldakse, et sünnitus läheb iga korraga kergemaks, siis vahel on risti vastupidi. Kristiina (30) poegade Kevini ja Armini siia ilma saabumise lood on Emmede Klubis juba kirjas. Nüüd jagab ta meiega kohtumist oma tütre Emily'ga, mis osutus varasematest kogemustest omajagu raskemaks. Kristiina jutustab...
Pärast teise poja enneaegset sündi mõtlesime abikaasaga pikalt, et kas võtta vastu julge otsus teha ka kolmas kohe otsa, mil minu vanusega kaasnevad riskid on minimaalsed, või lükkame asja kuskile tulevikku, kus mingil hetkel võime hoopis mõelda, et piisabki kahest pojast. Mida aega edasi, seda enam ikkagi tundsime, et Armin ei saa jääda meie viimaseks beebiks. Hing hakkas ihkama ka kolmandat last.
Suve keskpaigas andsimegi loodusele võimaluse tegutsema hakata ja augusti alguses tervitasid meid ilusad triibud. Tähtajaks sai 11.04.2020.
Kuna mu anamneesis oli ähvardav enneaegne sünnitus (2016. aastal 31+2) ja reaalne enneaegne sünnitus (2018. aastal 33+3), olid riskid päris kõrged. Seadsin iseendale eesmärgiks vastu pidada 31. ja 33. rasedusnädalani. Ämmaemand ütles, et suurim saavutus on jõuda märtsikuusse, ja kui veel 35. nädalani välja kannan, siis oleks eriti ideaalne.
Loobusin igasugusest üleliigsest füüsilisest koormusest, toetasin organismi korralike vitamiinidega ning püüdsin teha võimalikult palju oma keha heaoluks. Sellegipoolest oli see rasedus minu jaoks emotsionaalselt kõige kurnavam. Mind jälgiti ämmaemanda ja naistearsti poolt küll hoolega, ent siiski tiksus süvenev terviseärevus nagu pomm kuklas. Olen üks kohutav ülemõtleja.
Unistuste üllatus
Septembri lõpus käisin esimese trimestri ultrahelis, kus sain üllatuse, mis rabas mind totaalselt jalust: ma ootan tütart! Oi, kui pikalt ei suutnud seda uskuda, sest olin sisimas kogu aeg unistanud kahest vanemast pojast, kellele sünnib pesamunaks väike õde.
Oma esimese kadalipu (31. rasedusnädala) sain ületatud, kuid nädal hiljem maandusin ikka emaka kontraktsioonidega haiglavoodis. Valasin ämmaemanda ees kibedaid pisaraid küsides, et kas tõesti on ajalugu kordumas… Õnneks Nipedifin päästis meid ja järgmisel päeval sain ühes tükis tagasi koju. Korralik ehmatus, mis pani end veelgi rohkem säästma.
Edasi läks suisa nii hästi, et ka teine kadalipp (33+3) sai sirge seljaga ületatud, ning 1. märtsi hommikul ärgates olin juba täiega ZEN. Uskusin, et selle lapse olen suuteline täitsa lõpunigi kandma.
Nagu kiuste just nüüd
6. märtsil kirjutas mulle mu individuaalne ämmaemand, kes võttis vastu ka mu poiste sünnitused ja kes oli nüüdki mulle palju toeks olnud. Ütles, et sel nädalavahetusel “hea tüdruk” oleksin, sest ta sõidab ära. Nagu aamen kirikus ärkasin 7. märtsi hommikul valulike kokkutõmmetega, mille puhul hakkasin tajuma kurjakuulutavat regulaarsust… Mees ütles, et tuleb ikka kindluse mõttes haiglasse minna, ning seda ka tegime.
Valvetoa KTG tuvastas paar üksikut kokkutõmmet ja ma ausalt öeldes tundsin ennast nagu simulant. Kodus ja isegi sünnitusmaja ette jõudes olid tuhude vahed 4-5 minutit, aga uksest sisse astudes saabus vaikus. Väga loll oli olla. Valveämmaemand ütles, et anamneesi arvestades tuleb igaks juhuks ka ultraheli teha.
Sealne pilt paraku näitaski, et emakakael on küps, 1,1 sentimeetri peale lühenenud ja hakanud avanema. Öeldi, et antakse paar ravimidoosi sünnitegevuse tagasi hoidmiseks, ent kui see tulemust ei anna, siis kinni ei hoita.
Kusjuures mind ei hirmutanud mõte, et laps jälle varem sünnib. Kuna tema eeldatav kaal oli päris kobe ja rasedusnädalaid täpselt 35, olin kindel, et sünnib üks vapper beebitüdruk. Mis lõi mul sõna otseses mõttes põhja alt, oli teadmine, et ma pean sel korral hakkama saama ilma oma kindla ämmaemandata, kes teadis täpselt mida ma sünnituse juures tahan, oluliseks pean ja mida ma absoluutselt ei kannata.
Ja tuhud kadusidki mitmeks tunniks täiesti ära. Olin õnnest juba käsi kokku löömas, kui pärastlõunal tuvastas KTG uued regulaarsed kokkutõmbed. Sain paar doosi Nipedifini ja püüdsin võimalikult palju puhata. Paraku polnud sellest mingit tolku, sest kontraktsioonid jätkusid ja pärast kella 17 tuvastati ka nelja sõrme jagu avatust.
Kell 17:45 jõudsime koos mehega sünnitustuppa. Ütlen ausalt, et olin väga negatiivselt meelestatud. Mind nii kohutavalt rõhus teadmine, et pean leppima ükskõik mis ämmaemandaga, kes sellest uksest sisse astub. Olgu ta kuitahes tore, hea, armas, siis mitte keegi ei oleks suutnud asendada minu individuaalset ämmaemandat.
Sain päris tükk aega sünnitustoas ringi jalutades normaalse inimese kombel vestlust üleval hoida, tegime mehega isegi nalja ja püüdsime tuju paremaks muuta, aga üsna ootamatult muutusid mu pisikesed valupojakesed selliseks põrguks, et sellest ajast alates mäletan sünnituse kulgu väga lünklikult. Suure osa sellest loost panen kirja oma mehe meenutuste ja ITK’st saadud dokumentide põhjal.
Ümaras toas nurka otsides
Ma ei suutnud mitte ühtegi mugavat asendit leida. Ükskõik, mida ma ka ei proovinud, oli ääretult ebamugav. Nagu otsiks ümmarguses toas nurka, kuhu maha istuda. Küll olin voodis külili, tugede najal püsti, lösutasin järil, tammusin niisama… Lõpuks kallistasin voodi peal tagumik püsti riisikotti ja mõtlesin, et kui poisse sünnitasin võrdlemisi valutult, siis tütar näitab küll sajaga, mismoodi tegelikult sünnitama peab. See valu halvas nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ma ei suutnud isegi häälitseda, vaid kägisesin vaikselt.
Nüüd mõistan naisi, kes oma meeste peale sünnituslaual kurjaks saavad. Mind häiris isegi see, kui kõvasti mu mees hingas! Rääkimata sellest, kui ta sättis mu kõrval mingit tugitooli, mis kriiksus ja nagises… Nüüd tagantjärele mõeldes oli ta mulle muidugi igatepidi toeks, kuid sünnitusvalude ajal töötas mõistus justkui tagurpidi. Iga asi ajas täiega närvi.
Kell 19:30 kauplesin, et kontrollitaks avatust. Kuna eelmised sünnitused olid väga kiired, oli mu pettumus üüratu, kui kuulsin, et ainult 6 sentimeetrit. Aelesin oma riisikoti peal edasi, ja kui üks valu teist taga ajas, kuulsin, et uksest astus sisse uus ämmaemand. Juba enne esimese lapse sündi oli minu suurimaks hirmuks see, et satun kahe erineva vahetuse peale ja pean hakkama uuele ämmaemandale otsast peale kõike rääkima. Ja nüüd sai see hirm reaalsuseks. Mu tuju langes veelgi.
Sain uuesti KTG külge ja nüüd viskasid kontraktsioonid süstikuna sajani. Ma olin nii rõvedates valudes, et ei mäleta peaaegu mitte midagi selget sellest ajast. Mingid mälupildid on kuidas mees ja ämmaemand seal omavahel suhtlesid ja ringi sagisid, kuid seda mida ma ise tegin või mõtlesin ma ei mäleta.
Valu, mis jääb meelde surmatunnini
Kell 20:40 tundsin KTG all külili olles, et tuhud pressisid mul veed lahti. Isegi nende kahe sõna – “veed tulid” – mehele sosistamine oli meeletu jõupingutus. Avatust oli üheksa sentimeetrit ja vot siis läks küll show lahti. Ämmaemand ütles, et võin uue valu ajal pressima hakata. Ikka omajagu aega pressisin, aga ei tundnud enda sees absoluutselt mitte mingit liikumist. Selgus, et beebil on mingi äär ees ja ämmaemand peab selle käega eest ära lükkama. Järgmise pressi ajal lükkaski ämmaemand ilma igasuguse hoiatuseta käe alt sisse ja seda valu mäletan ma ilmselt surmatunnini. Mul jooksis terve elu silme eest läbi, röökisin täiesti kõrist ja lükkasin ämmaemanda käed endast eemale. Ja niimoodi mitu korda. Nii, kui uuesti proovis, sai valu mõistusest võitu ning lõpuks keelasin ennast puudutada.
Ämmaemand suunas mind siis erinevaid asendeid sisse võtma, et ehk laps liigub ja see äär läheb ise eest. Ma pole päris kindel. Olin ühel küljel, teisel küljel, selili, käpukil… Kõikidel nendel kordadel püüdsin neid presse ja valusid üle hingata. Kuul pähe, ausalt.
See kõik tundus mulle lõputu õudusunenäona ja ühel hetkel hakkas mul pilt silme eest kaduma. Kord tõmbus nägemine süsimustaks, kord jäi justkui seisma. Nagu oleks film pausile pandud. Helisid kuulsin, aga silme ees kõik seisis. Mees hiljem rääkis, et nad üritasid minuga suhelda, aga ma olin täiesti kivistunud pilguga olnud ega reageerinud mitte millelegi.
Kui maa peale tagasi tulin, nägin laes mingit rohelist täpikest (eeldan, et seal oli suitsuandur ja selle tuluke põles). Ühel hetkel sai sellest täpist kaks ja üks keerles ümber teise. Läksin lõpuks nii endast välja, sest ei saanud aru mis minuga toimub. Nõudsin karjudes, et pangu mind magama ja tehku keiser, sest ma ei saa sellega enam ise hakkama.
Kui mees ütles, et nad ei saa mulle keisrit teha, siis palusin, et äkki sünnitaks mees minu eest. Ma täiesti tõsimeeli olin sellise idee välja käinud!
Nagu halb rock-kontsert
Siis kadus jälle pilt silme eest ja järgmisel hetkel oli mulle ette pandud hapnikumask ning terve tuba oli inimesi täis: ämmaemand, ämmaemanda abi, lastearst, naistearst, anestesioloog… Täismaja. Koristaja ja söögitädi olid veel puudu. Mees oli eemale lükatud.
Siis pöördus minu poole üks imetore naistearst, kes esimest korda selgitas mulle ilusti ja rahumeelselt, et ta lükkab järgmise pressi ajal selle ääre eest ära, sest laps on nüüd juba nii all valmis kohe välja tulema. Seetõttu keisrit teha ei tahetudki. Näitas mulle lausa oma kätt, et see ei ole üldse nii suur ja püüab mulle võimalikult vähe haiget teha. Ja vot temal ma siis lubasin ennast lõpuks puudutada. Palusin lausa, et ta saaga lõpuni mu juurde jääks. Kell oli 21:30, kui ta sekundiga selle ääre eest nihutas. Kaks tugevamat pressi ja väljas ta oligi. Täpselt kell 21:34.
Momendil, kui beebi välja tuli, tahtsin vedelaks muutuda ja sealt sünnitustoast minema voolata. Hakkasin südamest nutma, sest tundsin ennast oma “etteaste” pärast nii-nii halvasti. Ma pole mitte kunagi niimoodi röökinud! See oli nagu mingi ülihalb rock-kontsert. Mul hakkas nii vastik ja piinlik ämmaemanda ja oma mehe ees, kes ütles, et ta lõpus lausa kartis mu pärast.
Mees lõikas rõõmuga nabanööri läbi, aga minule polnud asi ikka veel päris hästi kohale jõudnud. Beebi viidi ka hetkeks eemale, et temaga tegeleda. Ma ainult lamasin seal ega isegi ei küsinud midagi. Lihtsalt ulgusin, et see oli kõige jubedam kogemus mu elus.
Süsimust pilv hajub
Mõni minut hiljem toodi beebi minu rinnale ja siis sain hetkega kaineks. Ongi tütar! 48 sentimeetrit pikk ja 2520 grammi kaaluv maailma kõige ilusam tütar Emily! See süsimust pilv mu peakohal hakkas vaikselt laiali hajuma.
Kui öeldi, et temaga on kõik nii suurepärases korras, et sõltumata enneaegsest sünnist saab ta jääda minuga sünnitusjärgsesse osakonda, mitte ei viida intensiivi, kadus see pilv täielikult. Ämmaemand tuli lahkudes mind kallistama ja ütles, et loodetavasti ei ole ma tema peale väga vihane, et ta mulle nii palju haiget pidi tegema. Ma omakorda tänasin teda, et ta mulle keisrit ei teinud. Sõltumata sellest, kui hüsteeriliselt seda palusin.
Mind üllatas, et sünnitus kestis vaid 3 tundi ja 49 minutit. Mulle tundus, et piinlesin seal sünnitustoas terve igaviku ja teise igaviku jagu ma pressisin. Mul oli isegi nägu täis tumepunaseid verevalumitäppe!
Koroonaviirus tõstab pead
Kuna see kõik juhtus ajal, mil koroonaviirus vaikselt pead tõstmas ja vabu perepalateid polnud, pidin ühe öö üldpalatis veetma. Seetõttu mees haiglasse jääda ei saanud. Haiglapersonal lubas meil see-eest üle kolme tunni segamatult sünnitustoas olla, nii et ka värske isa sai tütrega aega veeta.
See sünnitus jättis minusse päris tugeva jälje. Esimestel päevadel nutsin ikka korduvalt, sest ma ei saanud üle sellest kui k*radi valus ja raske see kõik oli. Eriti tugevalt tuletas seda meelde mu verevalumeid täis nägu. Minust oli väga rumal eeldada, et kui kaks esimest tulid kiirelt ja võrdlemisi valutult, siis küll kolmas samamoodi tuleb. Olin oma eraämmaemanda puudumise tõttu niigi masenduses, seega mu omaenda ootused süvendasid seda stressi veelgi. Olen alati uskunud mõttejõudu ja positiivsesse enesehäälestusse, kuid nendel tundidel ei osanud ma üldse keskenduda kõige olulisemale. Täna usun, et just oma ajutööga tegin endale selle karuteene.
Hästi huvitav on see, et ämmaemandaga, kelle juures arvel olin, sai palju kordi räägitud 35. nädalani vastu pidamisest. Ja täpselt 35+0 Emily sündiski! Miks nii vara? Taaskord ei tea.
Kokku olime haiglas kuus päeva. Võtsime aega kosumiseks. Koju saime päev pärast Covid-19 pandeemia tõttu eriolukorra välja kuulutamist, mis kusjuures on pannud mõtlema, et Emily sündis enneaegsusele vaatamata väga õigel ajal. Igasugused piirangud olid minimaalsed, abikaasa sai olla minu kõrval ja haiguselevik polnud nii suur. Nüüd oleme saanud terve perega koduses koopas peidus olla ning ma ei pea südant valutama selle pärast, missugusteks haiglakorraldused iga uue päevaga muutuda võivad.
Sügav kummardus emadele
Sügav ja suur austus naistele, emadele, kelle sünnitused on olnud rasked ja kes valutavad pikalt. Eriti praegusel koroonaajal, kus kõik on niigi ebakindel. Nad on tõeliselt võimsad! Lisaks võtan mütsi maha ka haiglapersonali ja kõikide ämmaemandate ees. Nüüd tagantjärgi ma muidugi naeran oma keisrisoovi ja muude pärlite üle, aga tegelikkuses peavad sünnitusi vastu võtvatel ämmaemandatel ikka rauast närvid olema, sest näiteks minust sai selle sünnituse ajal küll tõeline põrguline koos saba ja sarvedega.
Valetaksin, kui ütleksin, et pärast beebi rinnale saamist sünnitusvalu hetkega ununenud oleks. Pigem hääbub ajaga selle ulatuslikkus, kuid päris meelest ei lähe ilmselt kunagi. Aga vaadates oma lapsi, siis jõuan ikka ja jälle tagasi mõtteni, et oli, mis oli. See kõik on olnud seda väärt. Täitus ju minu unistus saada kaks poega ja tütar. Olen pealaest jalatallani uhkust täis!
Aitäh Sulle, Kristiina, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt toimetus@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
