Sünnilugu: Kuidas Loora siia ilma sai

Emmede Klubi
Emmede Klubi 23. august 2017 12:25

Nagu esimesed sünnitused tihtilugu, oli ka Liina (27) tütre siia ilma saamine päris pikk ja raske - valud algasid mitu päeva enne seda, kui pisike Loora viimaks pärale jõudis. Liina kirjeldab oma kogemust läbi mõnusa huumoriprisma.

Esimesi valusaid emakakokkutõmbeid tundis Liina kolmapäeval, üks päev enne arstide määratud tähtaega. Mobiiliäpp mõõtis tuhude vahedeks keskmiselt 11 minutit. "Kuna ma ise arvasin, et see ongi SEE, ja vast ma lihtsalt kannatan hästi valu, otsustasime kontrollis käia. KTG tuvastas madala jõudlusega kontraktsioonid ja avatus oli kaks sentimeetrit. Kõik. Läksime koju ja jäime magama - valud kadusid." Samas vaimus möödus neljapäev - umbes kümneminutiliste vahedega valud käisid, kuid kadusid õhtul uinudes. Kõik jätkus ka reedel. Valud olid piisavalt häirivad, et proovida neid no-spaga leevendada, kuid siiski nõnda ülehingatavad, et külla saabunud tulevane vanaema ei saanud üldse aru, et midagi toimuks. 

"Õhtul uurisime Emmede Klubi ämmakalt, kas selline mitu päeva kestev sünnituse algus on ikka normaalne. Ta soovitas proovida avatust teatud kehaasenditega suurendada, sest on võimalus, et beebi on kuskile kinni jäänud. Selles soovitatud asendis, pepu püsti, passisin päris palju." Kas abiks oli soovitatud asend või lihtsalt aeg, aga tuhud muutusid intensiivsemaks. Liina jutustab:

"Varsti saan aru, et kõik need eelnevatel päevadel kogetud valud on olnud kökimökid, ja mina hea naiivne, kui arvasin, et see oligi sünnitusvalu. Paneme tuled kustu ja süütame küünlad. Peika lõpetab viimast tööprojekti, et pärast lapse sündi kergem oleks. Sirgelt ma enam hästi olla ei saa, ja pean ikka tuge otsima, et valu üle elada. Peika on juba mures, et kas nii suur valutamine on ikka tervislik, äkki peaks haiglasse minema? 

Mingi hetk hakkab mul väga külm. Rooman pleedi sees ringi ja joon teed. Peika paneb taustaks jooksma "Kiired ja vihased" filmid. Valud käivad juba kaheksa minuti tagant. Mul on suur hirm magamajäämise ees, et äkki valud jälle kaovad.

Vahepeal saab kell 12 täis, algab laupäev ja me isegi ei mõtle enam uinumisele. Tallan kodus ringi, vahepeal käin pesemas, küürin end korralikult puhtaks ja siledaks. Söön peekonit. Peika magab kaks tundi. Kella kuue ajal hommikul tunnen, et võiks sünnitusmajja helistada. Valveämmakas ütleb, et ära siia tule - pole veel asja. Minul on väga sassis olla ja tunnen, et tahan nüüd meedikut näha. Läheme ikkagi haiglasse.

Sünnitusmaja erakorralise vastuvõtu uks on kinni, lukus ja uksekellale keegi ei vasta. Telefonile samuti mitte. Tuled kustus, magamine käib. Ootame uksetaga, kuniks turvamees tuleb suitsupausilt ja saame ikka sisse. Äratan ämmaemanda, kes ilmselgelt lootis oma vahetuse lõpuni magada. KTG tuvastab ühe kokkutõmbe. ÜHE! Nii, kui aparaat eemaldatakse, kukun voodilt maha käpuli. Avatus 3.5. Ämmemand pakub võimalust, et peika koju ja mina sünnituseelsesse osakonda teiste naistega ühispalatisse. Otsustame Statoili minna. Peika nõuab, et ma sööksin midagi. Ostame jogurtit ja mangomahla. Mahla joon ära.

Läheme koju. Väsimus on nii suur, et vajun magama. Umbes poolteist tundi saame puhata, siis ajavad valud mind üles. Nutan valude ajal ja vahepeal, aga vahed on ikka keskmiselt kaheksa minutit. Rooman uuesti autosse. Kell on 10:30 hommikul, kui sünnitusmajja jõuame.

Ämmaemandaks satub minu masti huumorisoonega naine. Ma peaaegu kukun tema tuppa sisse, aga tema kohe nokkima - noh, kas tulid jälle sünnitama? Arvasin juba, et oled fantoomrase! Nii palju on valud veel õnneks leebed, et suudan ka talle puid alla panna. Avatuseks mõõdetakse kuus sentimeetrit. Mulle tuuakse lõbus sookollide ja nabani dekolteega haiglaürp. Minul on aga mõistus valudest juba nii sassis, et tõmban end pikemalt mõtlemata vastuvõtu garderoobis ihualasti. Viskan oma mantli ja rinnahoidjad garderoobitädile pihku ja lupsan koridori.

Sünnitustoas tekib selline tunne, et mis nüüd? Valu käivad, aga vahed jätkuvalt pikad. Lasen peikal endast sookollidega ürbis pilti teha ja lobisen sõbrannaga. Kuulan sünnituse jaoks tehtud playlisti. Nõuan vanni, aga kuni see täitub, istun dušši all. Mida ma sel hektel mõtlen? Ilmselt midagi surmaga seonduvat. Mangomahla tuleb pidevalt üles. Tänaseks on sellest päevast neli kuud möödas, aga mangot pole ma siiani suutnud süüa.

Dušši alt välja saanud, rooman natuke mööda põrandaid ringi. Olen hirmasti tahtnud järi ja kõiki teisi abivahendeid kasutada, aga millegipärast piirdun voodi all aelemisega. Tehakse KTG, seejärel saan vanni. Kehv idee! Tahan välja, aga ämmakas ei luba. Mõtlen, et ei tea, kas keskkonnasõber - et veest kahju? Aga seal ma siis istun ja röögin nagu ratta peal. Saan ämmaemanda käest kogu aeg pahandada, et ei tee koostööd - ei hinga valu ajal. Proovin küll hingata ja uutada ja madalat häält teha, aga keha töötab omasoodu. Lõpuks ämmaemand loobub ja jätab mu omaette röökima. Püüan ise vannist välja ronida, aga see ei õnnestu. Kujutan ette, et uppun sinna vanni, surengi päriselt sünnitusele ära. Kutsun ämmaemandat, aga nimetan teda nõiaks.

Ämmakas tuleb ja tundub hiiglama vihane, aga lubab ikka vannist välja tulla. Teate mis? Sünnitusmaja vann on üks väga kõrge vann. Nii kõrge, et selle eest on kahe astmega trepp. Seal trepil ma siis kõrgun, kogu oma 178 sentimeetriga, ega saa sugugi aru, kuidas peaksin alla saama. Ämmaemand käratab peikale: "Kuivata ta ära, mis sa passid!" Peika on vist ka hämmingus, et kuidas ma nii kõrgel taarun, sest kuivatama ta ei tule - hoopis vahib suu ammuli. Selle peale kargab ämmaemand ise platsi ja kukub mind rätikuga hõõruma. Peika virgub ja aitab mind voodisse. Jälle KTG, aga valu on nii suur, et ma ei suuda piisavalt kaua paigal olla, et need kaks rihma mulle ümber kõhu saaks. Sellepärast pannakse andurid beebi pea külge.

Mõistus hakkab vaikselt kaduma. Ainsad sõnad, mis minust välja tulevad, on "epiduraal", "keiser" ja "surm". Neid korrutan see-eest palju. Oma peas mõtlen, et kui ma nüüd ära suren, kas siis beebi saadakse ikka kätte? Tõsine surmahirm on. Paanikatunne. Nagu oleks elusalt maetud ja keegi rebiks sul vaikselt tükke küljest, aga liigutada ei saa, sest pole ruumi. Lihtsalt lamad ja sured. Avatus on seks ajaks ammu kümme täis, aga kuna laps pole piisavalt alla laskunud, ei tohi pressida.

Röögin. Viskan peika palatist välja, sest arvan, et siis suudan lõdvestuda. Peika jalutab koridori ühest otsast teise, aga kuuleb ainult minu röökimist, kuigi kõik palatid on sünnitajaid täis. Otsustan, et tema kohalolek on ikka tähtis. No et saaksime hüvasti jätta.

Ämmakas jookseb edasi-tagasi minu ja teise sünnitaja vahet, kes on umbes samal maal. Tuleb, vaatab, kaob. Ühel korral, kui ta jälle minema hakkab, anun - palun, nõid, ära mine ära!

Kella 15 paiku saan loa pressida. Maagline tunne! Lõpuks ometi midagi, mida ma oskan, mille eest saan kiita. Kerge. Vaja vaid toorest lihasjõudu. Jään pidevalt presside vahel korraks magama. Pressi ajal tunnen, et ei suuda oma pilku fokusseerida. Ämmaemand üritab minuga kontakti luua, sest arvab, et ma hakkan minestama. Mina aga olen ainult oma lihastega kontaktis. Ämmaemand vist vaatab ka nüüd, et päris osav, sest näitab peikale ette, mida teha, ja läheb ise teise sünnitaja juurde. Presside ajal. No tore, me olime küll kokku leppinud, et peika jääb sünnituse ajaks mu peapiirkonda... aga tuleb võtta, mis antakse, seega pressin koos oma ämmaemanduspraktikandiga edasi.

Ma ei tea, kaua me sedasi kahekesi pressime, aga ämmakas jõuab palatisse tagasi samal hetkel, kui pea lõikub. Ja siis ta tuleb. 3658 grammi ja 50 sentimeetrit lillat tompi. Nabanöör uhkelt ümber kaela nagu B.A-l A-rühmast. Ja kõik. Valu on läinud, meelest ka. Peikal on silmad märjad, nii rõõmus. Kukun kohe ämmaemand-nõiaga lobisema ja nalja viskama - Adik Levinist, carpacciost ja parmesanist. Samal ajal vaatan oma last ja üritan aru saada, kas ta on suur või väike, aga kuidagi ei saa. Lihtsalt selline õige on.

Lõpetuseks teeb ämmaemand mulle ilupiste, mille kohta ise kommenteerib, et osa ämmaemandaid sellist marrastust vist ei õmblekski, aga kuna tema on ju nõud, siis peab ikka nõiatempe tegema. Lisab veel, et see on õmbluseks kõige valusam koht, aga mina ei tunne enam midagi. Passin oma peikat ja oma Loorat ja nii hea on. Kaks tundi hiljem saame palatisse. Õhtul toob peika jäätist, sööme seda ja muudkui vaatame oma last."

 

Aitäh Sulle, Liina, et jagasid meiega oma lugu!

Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos. 

Kommenteerimiseks pead sisse logima Registreeru

ZOOMBOOK

ZOOMBOOK fotoraamatud
VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse sinu nutitelefonist

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse ...

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide talletamine fotoraamatusse

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide ...

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule 1000 raamatu kinkimisega

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule ...

Emmede Klubi lugejate sünnituslood

Sünnilugu: Kuidas Oskar siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Oskar siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Liisbeth siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Liisbeth siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Väikevend siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Väikevend siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas EJ siia ilma sai - enneaegsena, enne haiglasse jõudmist ja en caul

Sünnilugu: Kuidas EJ siia ilma sai ...

Sünnilugu: Kuidas Loora siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Loora siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Eloise Prantsusmaal siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Eloise Prantsusmaal siia ilma ...

Sünnilugu: Kuidas Mia-Riin valutult siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Mia-Riin valutult siia ilma ...

Värskeimad blogipostitused

Liisi kooliblogi: Teine kuu koolis – kas iga päev peab kellelgi külas käima?

Liisi kooliblogi: Teine kuu koolis – kas iga päev peab kellelgi külas käima?

Raqueli elu kaksikutega: Marteni esimene haigestumine

Raqueli elu kaksikutega: Marteni esimene haigestumine

Liisi kooliblogi: Eelkooli töövihikute virrvarris orienteerumine

Liisi kooliblogi: Eelkooli töövihikute virrvarris orienteerumine

Briti pereblogi: Minu teekond lapsekandmiseni

Briti pereblogi: Minu teekond lapsekandmiseni

Liisi kooliblogi: Esimene kuu koolis - kuidas meil läheb?

Liisi kooliblogi: Esimene kuu koolis - ...

Huggies® mähkmed - sinu lapse igaks arenguetapiks

Huggies® Elite Soft vastsündinumähkmed - parim kaitse Sinu beebi õrnale nahale

Huggies® Elite Soft vastsündinumähkmed - parim ...

Uued ja veelgi paremad Huggies® Pants püksmähkmed!

Uued ja veelgi paremad Huggies® Pants ...

Raseduskalender

Sisesta oma viimase menstruatsiooni kuupäev, et välja selgitada, mitmes rasedusnädal sul hetkel käsil on.
Logi ennast sisse, et raseduskalender salvestada!
Registreeru