Mõnikord juhtub, et väiksel vennal on koju suure õe juurde eriti kiire. Nii juhtus ka Irisel (22), kes läks õhtul kodus magama, käis öösel haiglas sünnitamas ära ning sõitis juba hommikul taas beebiga koju. Iris kirjutab:
"Minu teine rasedus kulges samamoodi nagu ka esimene. Pool aega iiveldust ja teine pool emakakaela puudulikkuse diagnoosiga. Oht, et ka Poja sünnib varem, oli olemas - Tütar sündis täpselt 37+0. Kuid nii see ei läinud.
Alates 37. nädalast tatsasin ringi küll väikese avatusega, kuid sünnitegevust ei tekkinud. Poja tähtaeg oli 22. mai. Mul oli väga suur rauapuudus, mistõttu 38. nädalal otsustati kontrollida vitamiin B12 näitu. Tuli välja, et esineb ka selle puudus, ning pidin hakkama süste saama. Esimene süst saadud, naljatas ema, et nüüd paneb see lihased tööle ning varsti ka poja ära sünnib... Vähem kui 12 tundi hiljem hakkaski asi pihta!
Olles paar tundi magada saanud, ärkasin öösel üles plõksu peale, mis käis kõhus. Samal ajal tundsin ka esimest nõrka valu, mida pidasin gaasideks. Vaatasin kella, see näitas 1 öösel. Otsustasin, et kui juba üleval olen, lähen käin ka vetsus ära. Väiksed valuhood käisid ikka edasi, aga ei midagi hullu. Läksin voodisse tagasi, lootes, et jään veel magama.
Kümme minutit lesinud, tundsin aga jälle vajadust vetsu minna - ja sellist vajadust, et kui nüüd kiiresti ei lähe, siis tuleb lihtsalt kõik põrandale. Vetsus sain aru, et need on looteveed.
Nüüd hakkas ka emakas väga aktiivselt tööle: kokkutõmmete vahed olid 1-2 minutit. Nende lühikeste vahede jooksul pakkisin suuremale lapsele vanaema juurde mineku asjad kokku. Kui abikaasa kuulis, et ma vaikselt elutoas uutan, tuli ta minu juurde ja küsis, kas on minek. Vastuse "Jah" peale küsis ta vaid, kas jõuab pesema minna? Kuna valude vahe oli nii väike, ei lasknud ma tal seda teha. Panime ennast riidesse. Sõit oli raske, kõik need augud ja hüpped tihedate tuhude ajal...
Kui Tütar sai ilusti vanaemale üle antud, sain rahulikumalt edasi valutada. Kuid juba Tallinnasse sisse sõites tundsin, et mul on pressid.
Haiglasse jõudsime kell 2 öösel, vaid tunnike pärast kõige algust. Valveämmaemand vaatas mu üle. Alguses oli ta väga rahulik, kui aga avatust katsus, ütles vaid üht: 8 sentimeetrit, kiiresti sünnitustuppa!
Pükse ma enam jalga ei suutnud panna, õnneks oli mul abikaasa pikk särk seljas. Valud olid nii tihedad, et väljudes kainetist, suutsin kõndida vaid umbes 20 meetrit, järgimises koridoris olevani pingini, kuhu toetasin. Ämmaemand suutis vaid öelda, et ära siin küll sünnita, katsume ikka edasi minna.
Jõudes sünnitustuppa võttis meid vastu väga meeldiv ämmaemand, kellega mul tekkis koheselt klapp. Ta küsis, kuidas mul mugav oleks? Minu jaoks oli mugav voodis, istmekoti najal. Ei seganud mind KTG juhtmed ega midagi.
Kui olin voodisse jõudnud, küsis abikaasa, kas ta võib minna välja ootama. Esimese lapse sünni juures ta ei olnud, sest mina ei soovinud seda. Seekord tundsin, et tema tugi on oluline - palusin tal enda juurde jääda.
Siis oligi veel ainult natuke valutamist, paar pressi ja Poja käes. 22. mail kell 2.58 sündis meile teine laps. Ilus, 3800 grammi ja 52 sentimeetrit. Muide, nädal enne käisin ultrahelis, kus ennustati väikest last, nagu tema õdegi - alla 3000 g.
Sain ka paar ilupistet, kuna vana õmbluse koht ei tahtnud järgi anda. Niisiis kestis kogu sünnitus kokku 1 tund ja 58 minutit. Tõsiselt tänan ma ämmaemandat, kes mind juhendas ja oli väga meeldiv! Kuna haigla oli puupüsti täis, paigutati mind koos Pojaga sünnituseelsesse osakonda, abikaasa sõitis aga koju magama.
Tunnid venisid ning ootasin meeletult külastusaega, et näha Tütre reaktsiooni. Kui nad hommikul isaga haiglasse jõudsid, jõudsid oli ta vaikne, ainult vaatas. Kuna meid lubati juba koju, siis läksin tegin veel koridori seinal olevatest "täppidest" pilti. Tagasi jõudes vaatas tütar mulle otsa, silmad märjad, ja lausus: "Võtame venna koju kaasa". See lause sulatas mu südame ning mul kadus täielik hirm kahe lapsega hakkama saamise ees!
Aitäh Sulle, Iris, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja su lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ootame alati uusi sünnilugusid Emmede Klubi postkasti.
