Mõnikord tähendab sünnitus lausa mitu päeva kestvat piinlemist. Kuid väga tihti on sünnitus ka täiesti talutav ja tore kogemus. Kaisa otsustas oma esimese lapse siia ilma saamise lugu jagada just sellepärast, et tulevasi sünnitajaid julgustada – vahel läheb täitsa hästi ja libedalt!
Mul oli suhteliselt kerge rasedus - kõige raskem oli asjaolu, et kõhuli ei saanud magada. Oli üks maikuu teisipäeva hommik. Veidi enne kella kuute tundsin, et pean minema pissile, kuigi tavapärane käik oli viimased kuud olnud alati kell 7. Kui peab, siis peab!
Tõusin voodi kõrvale püsti ja kõik oli märg. Ütlesin abikaasale, et kuule, mul vist tulid just veed ära. Tema tõstis pead ja vaatas üle, ei ole rohelised! Kõik on korras! Pani pea padjale tagasi ja küsis hetke möödudes, et mis tema tegema peab. Ütlesin vaid, et kui saab, magagu veel veidi, kell alles 6. Ise lipsasin vannituppa ja üritasin nelja käterätikuga kuidagi tube puhtaks saada. Õnneks on meil vaip ainult vannitoas.
Rasedust oli 38+1. Kogu raseduse olin mina kõhubeebile rääkinud, et tule ikka juustega. Mees omakorda rääkis, et nädalani 38 olgu kõhus ja terve. Etteruttavalt võin öelda, et piiga kuulas ilusti mõlema sõna, täites kõik soovid ja rohkemgi.
Mees läks kell kaheksa tööle, sest algas tema teine päev uues kohas - iga tööl veedetud tund oli sisseelamiseks vajalik. Leppisime kokku, et mina lähen päeval oma õega Tartusse valmis ja tema teeb nii kaua tööd kui võimalik.
Minul oli kindel siht - teen kodus kõik ära, mis vaja, et koju tulles ootaks meid ees korras kodu. Valusid ei olnud. Vahel käis kerge ebamugavustunne, aga mitte midagi sellist, et peaks äpi tööle panema.
Veidi enne keskpäeva jõudsime haiglasse. Tiir KTG all, 3 cm avatust ja valusid mitte midagi. Lubati koju, kui on võimalust, kuhu minna. Käisime veel poodides ja läksin mehe õe korterisse aega parajaks tegema. Õnneks oli mul arvuti ühes ja sain tööd teha.
Kella poole neljaks olid valud juba tuntavad ja pidin hakkama mõtlema hingamise peale. Helistasin ka mehele, et lõpetagu hetkel pooleli olev asi ära ja hakaku tulema - ärgu oodaku tööpäeva lõppu. Kell viis helistasin uuesti üle, et kaugel on, tahaksin juba haiglas olla, sest ei tea, kuidas autoga sõit edaspidi olla võiks. Mees oli just sõitma hakanud, mis tähendab, et tal oli Tartusse tunnike tulla.
Haiglasse jõudsime umbes kell kuus õhtul. Taas mu sõber KTG, mida üldse ei soovinud teha, sest pikali maas ei tahtnud olla. Liikumine aitas valudel kergemalt üle minna. Esimene kord ei õnnestunud korralikke näite saada. Sel ajal jõudis kohale ka mu sõbranna, kes on õppinud ämmaemand ja tuli mulle toeks. Teise KTG poole peal ütlesin, et ehk peaks arsti ikka kutsuma, et ma tunnen, et beebi tahab tulla.
Valvearst jõudis tulles vaid ühe kinda kätte tõmmata minu poole piiluda, kui juba tõmbasid nad kahekesi mul pükse jalast ära ja küsisid, kas saan kõndida või vajan abi. Läksin siis palja pepuga üle koridori ja kõigil mu ümber hakkas järsku kiire.
Ainus, mida ma sünnitustuppa minnes soovisin: et ma ei taha pikali minna, kõige muuga olen nõus. Valude vahel laulsin "kõik läheb libedalt" ning rääkisin beebiga, et võtku aega kui tahab, et küll ma jaksan.
Ühel hetkel küsisin midagi jahedat. Mees tundis, et see on nüüd hetk, kus ta saab olla kasulik! Aga ma rikkusin tema hetke kiirelt ära, sest võtsin voodirauast kinni ja see aitas piisavalt.
Saskia sündis kell 19.42, kaaludes 2915 grammi ja olles 50 sentimeetrit.
Kõik läkski kiirelt ja libedalt! Õmblusi tehti - üks ilupiste, mille arst tegi, "et meie ka midagi ikka teeksime". Nii sünnituse juures viibinud arst kui ka õde tõdesid, et mis nii viga beebit vastu võtta, kui toimub õpikusünnitus. Kui järgmisel päeval tulid tudengid mind küsitlema sünnituse ja taastumise kohta, pidin vastama, et ei tea, kas tohib sünnitusjärgses osakonnas seda kõva häälega öelda, aga sünnitus ei olnud üldse nii hirmus! Olen oma kogemust alati jaganud, et sünnitust ootavad tuttavad-sõbrannad ei peaks kartma - sünnitus ei tähenda alati hullumeelset valu ja päevi kestvat kannatuste rada. Vahel veab ja lähebki kergelt!
Aitäh Sulle, Kaisa, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt toimetus@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
