Sünnilugu: Kuidas Väikevend siia ilma sai

Emmede Klubi
Emmede Klubi 15. september 2017 11:59

Fotod: erakogu

Eelmisel nädalal sai kolmandat korda emaks meie endine toimetaja Mirjam. Otseloomulikult nõustus ta oma pisikese poja ilusat, aga äkilise lõpuga siia ilma saamise lugu ka Emmede Klubi lugejatega jagama! Mirjam kirjutab:

"Heitsin teisipäeva ööl vastu kolmapäeva kella poole kahe paiku voodisse ja tundsin, et minu kindel plaan jumala eest mitte keset ööd magamata peaga sünnitama hakata läheb vett vedama. Surusin silmad kinni, tõmbasin teki kõrvuni ja otsustasin lapseliku jonniga, et on, mis on – mina sünnitama ei hakka. Keelasin endale elevust ja ärevust, lugesin mõttes järjest numbreid ja alustasin algusest, kui mõte sünnitusradadele uitama läks. Vahepeal tundus, et ainuüksi otsustuskindlusega ma oma keha ära ei peta ja tõmbasin endale tuhude vahesid mõõtva rakenduse, mis registreeris esialgu teatava regulaarsuse… kuni ma üks hetk ärkasin ja nägin, et viimane tuhu oli äpi meelest juba poolteist tundi kestnud. Taipasin, et olin suutnud kõigele vaatamata siiski magama jääda ja suikusin kergendatult unne: täna öösel sünnitama ei hakka.

Kella kaheksa ajal ärgates sain aru, et emakas plaanib öösel pooleli jäänut hommikul jätkata ja kui ühe valusama kokkutõmbe ajal näo krimpsu tõmbasin, päris ka H aru, mis toimub. Otsesõnu ma talle sünnitama minemist lubada ei tahtnud, sest teadsin varasematest kordadest kui suurde sabinasse ta läheb. Olin veendunud, et aega veel igaljuhul on, aga vihjasin, et tõenäosus natukene sünnitama hakata siiski püsib. Kella üheteistkümne paiku olid tuhude vahed juba piisavalt regulaarsed, et edasist plaani pidama hakata. Kirjutasin H emale messengeris:

“Kiiret ei ole veel kuskile, ma ei plaani veel haiglasse minna ega midagi, aga vahed on suht regulaarsed (10 min) ja kui tegevus päris ära ei kao (mida ma nii hilises staadiumis pigem ei usu), siis lmselt on ta õhtuks kohal. Aga ära enne kellelegi midagi räägi, eksju! Olukorra raport on selline, et valus veel ei ole (ainult iga 10 min tagant on ebamugav), söön mangot ja koristan ja niisama keerutan pöidlaid. :)”

Kõigest pool tundi hiljem olid vahed kahanenud kolmeminutisteks ja olemine muutus üsna valusaks. Ämma küsimuse peale, kas plaanin haiglasse minema hakata, vastasin, et ei taha liiga vara ette kujutama hakata, et lõpp lähedal on ja plaanin (nagu eelmiste sünnitustegagi) nii kaua kodus olla, kuni mul kodus hea on. Lapsed olid mänguväljakul ja kui nad kella kaheteist ajal koju jõudsid, rääkisin neile ka, mis juhtumas on. Elevil Kroonprintsess jooksis uudist kuuldes mööda maja edasi-tagasi ja pasundas kogu hingest: “VÄIKEVEND TULEB VÄLJA!” Samal ajal teatasin ka H’le, et sünnitame hiljemalt õhtuks Väikevenna, keelasin tal pabistama ja sahmima hakata ja ütlesin, et ta võib vaikselt kodu poole sättima hakata, aga ka täiesti rahulikult tööl poolelioleva ära lõpetada. Mitte rohkem kui kakskümmend minutit hiljem oli naabertänavast kuulda meie maja suunas kihutavat Subarut. Nii palju siis mitte sahmerdama hakkamisest…

Kui kolme- kuni viieminutiliste vahedega tuhud keskendunud “uutamist” nõudma hakkasid, otsustasin vee alla valutama minna. Tuhude vahel pesin pea, tegin juuksemaski, koorisin keha ja raseerisin, et mitte järgmise valu ootel niisama passida. Sedasi läks aeg kiiremini ja pealegi sain end Väikevennaga kohtumiseks põhjalikult puhtaks küürida – ikkagi pidulik sündmus! Kui enne sünnitust olin tõsiselt muretsenud, mismoodi esimest korda elus vannita sünnitades hakkama saan, oli meie dušš selleks otstarbeks hoopis parem. Erinevalt vannist, kus istuvas asendis valutama peab ja milles vesi ikkagi üsna kiirelt ära jahtub, sain nüüd tuhu saabudes sooja vee all seista ja selle valu vaigistavat toimet nautida, vabalt liikuda ja gravitatsioonil emakakaela avanemisele kaasa aidata lasta. Tuhude vahel tõmbasin hommikumantli selga ja käisin end muude toimetustega tegevuses hoidmas ja köögis hoidjapreili ja H’ga juttu rääkimas. Nemad (ja minu äpp, mis mind pidevalt haiglasse sõitma hirmutas) leidsid juba kella ühe ajal, et ehk oleks targem juba haigla poole teele asuda, aga mina ei tahtnud. Duši all oli valusaid tuhusid nii-nii mõnus, vaba ja lõõgastav üle hingata ja raske oli end veenda riietuma ning jäädavalt kuivale maale ümber kolima. Vesi oli nii-nii hea.

Kella poole kolme paiku lõin pisut põnnama ja otsustasin lõpuks riidesse panna ning haiglasse sõita. H sättis Väikevenna turvahälli autosse, pani minu palvel viimased asjad kotti ja asusimegi teele. Waze hindas orienteeruvaks sõiduajaks kakskümmend neli minutit ja selle aja jooksul jõudsin ma ära valutada viis tuhu. Istusin, jalad võimalikult laiali ja koondasin kogu oma keharaskuse tuhu ajal vaagnapõhja – nii oli lihtsam sõidu ajal istuvas asendis valu üle hingata ja samas emakakaela avanemisele kaasa aidata.

Mõni minut pärast kolme autost püsti tõustes ja kallakut mööda sünnitusmaja poole üles kõndides jõudsin püstijalu, käed põlvedel, ära valutada kaks tuhu – valud olid väga äkitselt hoopis intensiivsemaks ja vahed märgatavalt lühemaks muutunud. “Tere! Oleks vaja üks beebi ilmale tuua,” teatasin sisenedes, ja ootuspäraselt lõbus ja rõõmsameelne vastuvõtutädi muheles, et seda väikest asja ikka saab. Meid juhatati vastuvõtutoa ämmaemanda juurde, kus lisaks talle ka noor meessoost praktikant oli. Ämmaemand alustas küsimust, kas mul noormehe sealviibimise ja ülevaatusel kaasa löömise vastu midagi on, aga mul ei oleks temast sel hetkel kuidagimoodi rohkem ükskõik saanud olla. Lühikese kabinetis viibimise ajal valutasin ära neli valu ja uhhuutamise ajal kuulsin, kuidas ämmaemand praktikandile heakskiitvalt “kolmas sünnitus” pomises. Sain tubli karumörina eest kiita, mõlemad katsusid avatuseks viis sentimeetrit ja toreda ämmaemanda tunnustavate sõnade saatel (mis sünnitajale igatahes ära kuluvad) saadeti mind sünnitustuppa.

Et ma viietunnise valutamise järel alles poolel teel olin, teadsin ma isegi – tunne oli kohe selline. Niisiis ei valmistanud see uudis mulle ei rõõmu ega pettumust. Nentisin vaid, et beebiga kohtumist oodata on veidi vara ja pool teed on veel minna. Ja kui ma vastuvõtutoast sünnitusosakonda kõndides (kes pole käinud – see ei ole pikk maa…) veel kaks tuhu läbi tegin ning taipasin, missuguse intensiivsusega asi see asi sealt edasi kavatseb minna, hakkas korraks hirm. Need tuhud olid intensiivsed viisil, millist ma oma kolme sünnituse jooksul seni kordagi kogenud polnud, valude vahe oli olematu, surve alaseljale juba kummaliselt tugev ja hetkeks tekkis pähe mõte: kuidas ma jaksan, kui see veel viis tundi (ja sentimeetrit) kestab?

Olin lootnud, et saan sünnitusmajas duši all edasi valutada, kuid sellele unistusele tõmmati üsna kiirelt vesi peale (haa). Samuti ei olnud (erinevalt eelmistest kordadest) sünnitustoas WC’d ja seegi valmistas mulle hetkeks pettumuse. Meenutasin nüüd koridori pealt pissihädaga tualetti otsides, kuidas Virsikut sünnitades pool aega potil istusin ja mõtlesin, mismoodi ma nüüd seekord sünnitustoa ja koridoris asuva tualeti vahet jooksma hakkan. Parasjagu WC poole liikudes tuli tuhu peale, jõudsin viimasel hetkel tualetti ja sain kraanikausile nõjatudes valu “ära teha”. Kui on üks asi, mis sünnitusvalu väljakannatamatuks muudab, on see juba saabunud tuhu ajal veel asendi otsimine ja kui ma kodus olin sada protsenti olukorra peremees olnud, hakkas mulle nüüd tunduma, et kõik on kuidagi kaoses.

Sünnitustoas sain enda külge andurid ja ämmaemand kamandas mind pikali. Nüüd lisandusid mu sisemisele kaosele veel flashbackid Virsiku sünnitusest, kui pidin tund aega KTG küljes olema ja valusaid valusid endale sobimatus asendis valutama, sest kui ma asendit vahetasin, ei näidanud KTG enam lapse südametööd. Kõik tundus allamäge minevat. Pandagu nüüd tähele, et kõik äsjakirjeldatu leidis aset ja võttis kuju minu peas ja seda mitte rohkem kui kümne minuti jooksul. Tegelikkuses säilitasin ma vaatamata minu sisse pesa teinud segadustundele ikkagi tuhude ajal enesekontrolli ja suutsin need päriselt alla andmata korralikult üle hingata.

Nagu tavaliselt ikka, plaanis ämmaemand ka seekord minu KTG külge valutama jätta ja hiljem naasta. Enne kui ta lahkuda jõudis, mainisin talle igaks juhuks moka otsast, et survetunne alaseljas on juba päris märkimisväärne, mispeale ämmaemand suured silmad tegi ja tuhu ajal emakakaela üle kontrollida otsustas. Igasugune emakakaela näppimine valu ajal on muidugi täielik põrgupiin – eriti kui kõige mugavam asend tuhu üle hingamiseks on püstijalu ettepoole kummardudes, vaagnapõhja põranda poole “surudes” ja jalalt jalale õõtsudes. Seal see ämmaemand nüüd igatahes oli, kättpidi mu emakas, justkui püüdes mulle enne tuhu möödumist võimalikult palju haiget teha. Surkimise käigus puhkesid looteveed ja ühes nendega ka teatav segadus. Ma ei olnud päris kindel, aga mulle tundus justkui ämmaemand oleks öelnud, et mul on aeg hakata sünnitama.

Möh? Mul oli viisteist minutit tagasi viis sentimeetrit avatust!

“Jera kaaarda, Miirjam” kussutas venelannast ämmaemand emalikult kui minu üllatusest pärani silmi nägi. Püüdsin talle selgitada, et ma tõepoolest ei karda vähimalgi määral, vaid lihtsalt ei saa täpselt aru, mis minuga parajasti toimub, aga tema muudkui korrutas, et pean teda kuulama ja püüdma mitte karta. Pekki küll, noh! Lõpuks käratasin , et ma tõepoolest ei mängi esimest korda ega karda sünnitamist, vaid püüan mõista, mida ma lähiminutitel tegema pean hakkama. Tema jutust ei olnud võimalik välja lugeda, kas tema “kohe hakkame sünnitama” oli lihtsalt emaliku optimisti püüe mind mulle valelootusi pähe pannes innustada või tähendas see sõna otseses mõttes seda, et kümme sentimeetrit avatust on tõesti vaid minutite jooksul saavutatud. Pisut nagu idioodile kinnitas ämmaemand mulle lõpuks, et tita pea paistab ja täisavatus on käes. Ega ma seda hästi uskuda ei söandanud – viimane asi, mida üks sünnituse ajal kogeda tahab, on pettumus – aga üsna motiveeriv oli selline asjade käik küll. Kas on tõesti võimalik, et veedangi sünnitustoas pool tundi ja kohtun iga hetk oma beebiga? Päriselt?

Kuna sünnitus oli seni uskumatult edukalt kulgenud ja valud täielikult minu kontrollile allunud, olin ma nüüd vaatamata kohutavalt intensiivsetele tuhudele (kohutavalt halvas asendis) nagu seitsmendas taevas. Selline sünnitus tulebki või? Olgu peale, hakkame aga pihta, mina olen valmis! Nüüd õpetas ämmaemand, et pean tuhu saabudes oma parema jala üles tõstma ja vasakut kõhu suunas kõverdama – täpselt niisamuti nagu mind sealsamas Pelgulinnas ka Virsikut sünnitama õpetati. Hoiatasin ämmaemandat, et pole kahe eelneva sünnituse puhul presse tundnud ning et vajan ilmselt temapoolset juhendamist. Nagu alguseski, oli meil raske teineteisest aru saada ja esimese tuhu ajal pressides oli täiesti võimatu aduda, millal tal on vaja, et ma lühidalt “puhh-puhh-puhh” teen ja millal pikalt puhudes pressima pean. Ehkki olin juhendamisele igati avatud, ei suutnud ta end mulle pressimise ajal arusaadavaks teha ja pragas nüüd, et pean teda kuulama. Ma ju kuulan, pagan võtaks!

Kui presse ei ole, on selles sünnituse faasis järgmise tuhu saabumist väga raske ära tunda. Kui muul ajal valutades võtab tuhu keha üle natuke nagu lahti rulluv hiigellaine, mis aegamisi intensiivsust kogub kuni haripunktini jõuab ja vaibub, on valu ja survetunne pressimise faasis nii intensiivsed, et raske on aduda, millal uus tuhu tuleb ja keskendumine muutub võimatuks. Mäletasin veel Virsiku sünnitamisest hästi, mis juhtub, kui pea lõikub kahe pressi vahel, ja plaanisin endast anda kõik ja pisut enam veel, et nüüd teise tuhu jooksul pea sünnitatud saaksin.

Ei saanud. Õhk sai enne otsa kui tuhu ja kui uuesti kopsud täis kogusin, teatas ämmaemand, et pean pressimise lõpetama. Otseloomulikult oli pea taas pooleldi lõikunud ja see, mida ma Virsikut sünnitades kogesin, oli seekordse kõrval lapsemäng. Kogu mu alakeha vappus ja palusin abi, et oma jalgu paigal hoida – ise ma selle valu sees selleks enam suuteline ei olnud. Ehkki see igavikuna näis, saabus kolmas ja viimane tuhu lõpuks, ma pressisin nagu homset poleks (ja eks ma olin veendunud ka, et polegi, kui ma nüüd endast absoluutset maksimumi ei anna), sündis pea ja veel ühe viimase jõuriisme toel ka keha.

Tagantjärgi tean, et oleksin pidanud nõudma sünnitamist asendis, milles Kroonprintsessi ilmale tõin – põlvili sünnituslaual, pressides käsi tugiisiku kaela ümber sõlmides ja talle nõjatudes. Kroonprintsessi sünnitusest mäletan, et pressimine oli kogu protsessi kõige lihtsam etapp, kuid selili sünnituslaual (eriti nüüd, esimesest pea kilo raskemat last sünnitades) tuhu möödudes uut oodates… see ei ole lihtsalt loomulik ja õige asend. Kui mul oleks olnud oidu ise asend valida, st. juhul kui ma oleksin üleüldse aru saanud, et hakkan tõepoolest juba sünnitama, oleks see sünnitus olnud imetabaselt ilus ja kerge. Tegelikult oli see seda kokkuvõttes ka nüüd – hinges on lihtsalt tunne, et oleks saanud ja tahtnud paremini. Samas ei tekkinud mul ei rebendeid ega marrastusi, nii et kuigi valu oli intensiivne, sündis pojake siia ilma siiski vaikselt, kiirelt ja võrratult ilusti. Vaatasin pressimist postituse kirjutamise ajal videolt (lasin H’l kaamera filmima asetada, sest nui neljaks tahtsin ma seekord ise kõrvalt näha, missugune sünnitus välja näeb ja hiljem sellest mingisugustki mälupilti omada) ja ehkki ma ise hirmuga kujutlesin, kuidas olin pressimise ajal valjuhäälne ja hädine, olen hoopis üllatavalt vaikne ja keskendunud…

“Vaadake,” juhtis ämmaemand meie tähelepanu Väikevenna nabanöörile, milles ilutses hirmuäratavalt priske ja pingul sõlm. Tõeline sõlm. Tõelisi sõlmi esineb 1% sünnitustest ja enamasti ei lõppe need sünnitused nii nagu meie poja oma. “Tal vjeedas,” ütles ämmaemand. “Ja teil ka vjeedas.”

Minu õnnesärgis sündinud poeg. Nii suur tänutunne valdas mind kui ta enda rinnale sain! Tänutunne tema ees, sest mul oli tunne, et suurema töö tegija oli selle sünnituse juures tema – nii ilusasti kulges see kõik ja ma kujutlesin, mismoodi tema ise endale teed rajas ja mul ta nõnda ilusti ilmale tuua lasi. “Sa oled nii-nii tubli, pojake,” korrutasin talle lakkamatult. Lõpuks ometi oli ta meie juures. Ja see momentaalne äratundmise ja mõõtmatu armastuse tunne, mida ma juba Virsikut sünnitades kogenud olin ja mis seekord veel iseenesestmõistetavama ja elust endast suuremana näis… see on lihtsalt kir-jel-da-ma-tu.

Niisiis sündis kolmapäeval, 6. septembril kell 15:58 meie tilluke 3350g ja 50 cm pusletükk, kelle puudumist ma varem märganudki polnud, aga kelleta elu juba hetk pärast tema sündi kujuteldamatuna näinud oleks.

Minu pojake. Meie Väikevend."

20170914232049-74317.jpg

 

Aitäh Sulle, Mirjam, et jagasid meiega oma lugu!

Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos. 

Kommenteerimiseks pead sisse logima Registreeru

ZOOMBOOK

ZOOMBOOK fotoraamatud
VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse sinu nutitelefonist

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse ...

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide talletamine fotoraamatusse

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide ...

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule 1000 raamatu kinkimisega

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule ...

Emmede Klubi lugejate sünnituslood

Sünnilugu: Kuidas Kristhan siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Kristhan siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Elisabeth erakorraliselt enneaegsena siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Elisabeth erakorraliselt enneaegsena siia ...

Sünnilugu: Kuidas Chris-Robin siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Chris-Robin siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Aron siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Aron siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Kreete-Lisbeth siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Kreete-Lisbeth siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Oskar siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Oskar siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Liisbeth siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Liisbeth siia ilma sai

Värskeimad blogipostitused

Andra pereblogi: Kurb ja raske ehk elu depressiooniga ja ärevushäiretega.

Andra pereblogi: Kurb ja raske ehk elu depressiooniga ja ärevushäiretega.

Liisi kooliblogi: Kolmas kuu koolis - koduõppest ja kodus õppimisest

Liisi kooliblogi: Kolmas kuu koolis - ...

Liisi kooliblogi: Esimese klassi soovituslikust kirjandusest- kas laps peab kooli minnes lugeda oskama?

Liisi kooliblogi: Esimese klassi soovituslikust kirjandusest- ...

Andra pereblogi: Lastest ja paranormaalsusest

Andra pereblogi: Lastest ja paranormaalsusest

Karoliina beebiblogi: Kui kaua ja milline tee tuleb läbida, et rinnaga toitmist nautida?

Karoliina beebiblogi: Kui kaua ja milline ...

Huggies® mähkmed - sinu lapse igaks arenguetapiks

Huggies® Elite Soft vastsündinumähkmed - parim kaitse Sinu beebi õrnale nahale

Huggies® Elite Soft vastsündinumähkmed - parim ...

Uued ja veelgi paremad Huggies® Pants püksmähkmed!

Uued ja veelgi paremad Huggies® Pants ...

Raseduskalender

Sisesta oma viimase menstruatsiooni kuupäev, et välja selgitada, mitmes rasedusnädal sul hetkel käsil on.
Logi ennast sisse, et raseduskalender salvestada!
Registreeru