Kolm aastat tagasi elasid Aune (27) ja Alari (31) läbi kõige raskema - raske diagnoos viis vastsündinud poja Andri (3) vanematekodu asemel hoopis intentiivraviosakonda. Arstide prognoosi meenutab ema vaid ühe sõnaga: hirmus. Selle loo lõpust saab õnnelik ema aga rääkida kui oma pere imest.
Aune raseduse esimesed kaks trimestrit kulgesid 1. tüüpi diabeedist hoolimata kenasti. Viimastel kuudel kippus aga vererõhk tõusma ja 36. nädalal diagnoositi Aunel preeklampsia. Nii ema kui ka lapse huvides pidasid arstid paremaks poisi keisrilõike abil kohe ilmale tuua.
Andri oli sündides küll suurt kasvu poiss - ligi 4,5 kilogrammi -, ja vajas esimestel elupäevadel hüpoglükeemia tõttu kõrge glükoosisisaldusega dieeti intensiivraviosakonnas, kuid muus osas tundus kõik olevat normis.
Murede lõputu jada
Mida päevi edasi, seda rohkem ilmnes aga probleeme. Madalast veresuhkrust tekkisid lapsel krambihood, mis taandusid kolmenädalase ravimikuuriga. Selle murega vaevu ühele poole saanud, leiti Andri maksast abtsessikolle - tüsistus nabaveenis hoitud kanüülist. Kuigi kolle kadus kiirelt, tundsid Aune ja abikaasa Alari, et seda on juba liiast. Paraku ei olnud veel kaugeltki kõik.
Ühel päeval, umbes nädal pärast Andri sündi last intensiivraviosakonnas külastades juhtus Aune sealse meditsiiniõe käest lapse käekäigu kohta küsima. "Ma kutsun arsti," vastati vanematele.
"Ootasime abikaasaga ooteruumis ja lapse juurde minna ei julgenudki, sest õe konkreetsus tekitas hirmu," meenutab Aune. "Kui arst meie juurde jõudis, siis pikka juttu ei olnud."
Vanematele teatati, et nende vastsündinud beebil on diagnoositud haigus nimega herpeseviirusest tingitud meningoentsefaliit. Muide, proovi võtsid arstid lapse seljaajust seetõttu, et ta kippus kiljuval häälel nutma.
Aune ega Alari polnud keerulise nimetusega haigusest kunagi kuulnud. "Arst selgitas seda meile nii: täiskasvanutel väljendub see ohatisena, mis ei ole kuigi ohtlik. Vastsündinule võib see aga lõppeda surmaga, kui kiiret ravi ei saa."
Miks meie laps?
Haiguse veenikaudne ravi pidi kestma kolm nädalat. Paraku ei pidanud pisikese poisi veenid koormusele vastu. "Päevas paigaldati talle mitmeid kanüüle, kuid ükski ei jäänud püsima," räägib Aune, kes tundis oma last sellisena vaadates, et koos poja haprate veenidega lõhkeb ka ema süda. Pisarad muudkui voolasid.
"Ainuke ja ühtlasi viimane võimalus oli paigaldada kanüül kaelaveeni ning loota, et see peab ravi lõpuni vastu. Kanüüli paigaldamine toimus narkoosi all, mis omakorda pole vastsündinule hea. Jälle mingi jama," kirjeldab Aune sündmuste uskumatult õnnetut jada. Kanüül pidas siiski ravikuuri lõpuni vastu.
"Nagu igal lapsevanemal, oli ka meil küsimus - miks meie laps," märgib Aune. Kuid kuidas Andri raske haiguse sai, ei tea arstid ega ka vanemad tänini.
Prognoos: teadmata
Kokku veetis Aune lapsega haiglas 30 päeva. "30 kõige pikemat ja kohutavamat päeva," lisab ta ise.
Lapse tuleviku osas ei olnud arstide prognoos peret koju saates aga kuigi helge. "Öeldi, et aju võib olla kahjustunud, et lapse areng on aeglane, ja et üldse ei tea, mis saab." Lapsele määrati kohe võimlemistunnid füsioterapeudi juures ja soovitati elada päev korraga - lõpliku diagnoosi pidi selgitama vaid aeg.
Kaval Andri otsustas aga kõiki üllatada. Mida päevi edasi, seda enam said vanemad kinnitust, et lapse areng vastab normile. Enamgi veel, näiteks käima hakkas Andri juba kümnekuuselt. Praeguseks kolmeaastase tubli ja rõõmsameelse lasteaiapoisi arengus puudub igasugune mahajäämus!
"Kui Andri raviarst teda kaks aastat hiljem nägi, küsis ta: kas see on tõesti sama poiss? Meie beebil oli kaitseingel, ja tundub, et on siiani. Ta oli tugev ja võitles ning sai terveks - see oli suur ime," on ema oma lapse üle lõpmata uhke.
Arstid ja õed olid suurepärased
Kolme aasta tagusest elu raskeimast ajast on pere kaasa võtnud vaid õppetunnid.
"Emotsionaalselt oli see aeg väga raske. Lähedust, mida vastsündinu vajab, meil ju ei olnud, sest sülle ma teda võtta ei tohtinud," räägib naine. "See kõik lõi ju rööpast välja, aga oluline on, et sellises olukorras ei tohi jääda üksi." Aunet toetasid meeletult abikaasa ja perekond.
Väga rahul on Aune ja Alari ka Eestis pakutud arstiabi ja meditsiinipersonaliga. "Kõik võimalused on olemas. Arstid ja õed, kellega selle 30 päeva jooksul kokku puutusin, olid suurepärased. Sain nendega kõigest rääkida, probleemide korral nõu," jagub Aunel vaid kiidusõnu.
Tänaseks on Aune ja Alari suutnud seljatada ka esialgse hirmu kõike juhtunut uuesti läbi elada, sest peres kasvab lisaks kolmesele Andrile ja aastane Adeele.
Aitäh Sulle, Aune, et jagasid meiega oma lugu!
Mirjam