Kui laps on ülekaaluline ja põhjus seisneb toitumises või väheses liikumises, siis tasub terve pere toidulauda ja liikumisharjumusi muuta tervislikumaks. Lapse keha suurusele või lapse välimusele negatiivse tähelepanu juhtimine, lapses süümepiinade tekitamine, lapsele toidu keelamine või tema ampsude lugemine teevad aga tõsise karuteene – tervislikuma eluviisi asemel juurdub lapses hoopis ebaterve suhe toiduga ja vaimse tervise probleemid.
Tänapäeval räägitakse palju sellest, et Lääne ühiskond on rasvumas – ülekaalulisi inimesi on aina enam ja see tekitab suures plaanis terviseprobleeme. Näiteks on TAI statistika järgi iga neljas Eesti esimese klassi laps ülekaaluline. Loeme pea iganädalaselt meediast, kuidas haigekassa ei saa toetada harvikhaigustega või vähihaigete laste kallist ravi, kuid samal ajal kulub enamik Haigekassa rahast elustiilihaiguste raviks. Lihtsalt öeldes: inimesed söövad ebatervislikult, liiguvad vähe ning kannatavad seetõttu kõrgvererõhutõve, diabeedi, seljavalude jms haiguste käes, mille ravi on üks riigi suurimatest kuludest.
Seega on igati arusaadav, et tervislikest eluviisidest räägitakse ja tulebki rääkida üha enam – ka kodus, koolis, lastele. Kuid igal mündil on kaks poolt. Üha suurenemas ka söömishäiretega ja vaimse tervise probleemidega inimeste, sh laste hulk. Ning seda soodustab nimelt liigne saledus-, dieedi- ja tervislikkuse kultus. Eriti aga kaalust rääkides tervise asemel välimusele keskendumine.
Tänapäevased toitumishäired
Söömishäire tähendab palju enamat, kui anoreksia või buliimia. Eesti Söömishäirete Liidu definitsiooni järgi on söömishäire haigus, mille puhul pole oluline, kui palju inimene sööb või kui palju ta kaalub, vaid see, kuidas ta mõtleb toidust ning millisena ta tajub oma keha.
Inimene võib süüa pealtnäha tervislikult ja olla normaalses kaalus, kuid mida teised ei näe, on pidev enese hindamine toitumisest ja peegelpildist lähtuvalt, pidev toidule ja toitumisele mõtlemine. Kui söömisest mõtlemine ja oma söömise kontrollimisest mõtlemine segab elu, suhteid, tööd, õppimist, siis on tegemist söömishäirega. Söömishäire on ka ortoreksia – kinnisidee toituda väga tervislikult. Ning söömishäire, sealjuures enim levinud söömishäire, on ka liigsöömine.
Väga raskeid juhtumeid pole sugugi vähe – hiljuti kirjutas Elu24 Eesti teismeliste seas levivast enese näljutamise kombest. Lastest, kes tahavad surra, sest nende mõtlemine toidust ja kaalust on niivõrd häiritud. Treeneritest, kes on nõus ikkagi edasi treenima piitspeenikesi alakaalulisi lapsi. Haiglatest, kuhu lapsed ei saa vajalikule ravile, sest söömishäirete osakonnad on Eestis pilgeni täis. "Söömishäiretest rääkides on kurja juureks tihti ärevus, mis kaasneb ühiskonnas levinud soovitustega toituda kogu aeg võimalikult tervislikult."
Väga kurva ja häiriva statistika toob välja ka äsja kinodesse jõudnud dokumentaalfilmi "Keha võitlus" autori Marian Võsumetsa artikkel ajakirjas Vikerkaar: oma kehakuju ja -kaaluga pole rahul tervelt 40% 12–13 aastastest Eesti tüdrukutest, täiskasvanud naistest koguni 60% – seega usuvad pooled naised, et nende olemasolev keha ei sobi. Tüdrukutest vanuses 15–18 püüavad pooled (51,4%) alandada kaalu dieedipidamise, toidukoguste ja -kordade vähendamise või nälgimise abil. Sellise statistika laastavat mõju vaimsele tervisele ja elurõõmule pole raske ette kujutada.
Mis tekitab liigsöömist? Surve vähem süüa!
Kui loogiliselt õigustavad inimesed dieedikultust sooviga suunata inimesi tervislikumalt toituma ja seega vähendada rahvastiku terviseprobleeme, siis tegelikkuses on just dieedikultus see, mis liigsöömist põhjustab.
Näiteks selles uuringus leiti, et lapse liigsöömist ei põhjusta vanemate endi kaal või hooletud, komme pakkuvad vanemad. Lapse liigsöömist põhjustavad hoopis vanemate kehakaalu alased tõekspidamised – liigne keskendumine kaalule, lapse kaalu üle naermine, norimine, nokkimine jms kaalustress, mida vanemad lapsele tekitavad. Jah, täpselt nii – lapsele tema kaalu pärast stressi tekitamine just soodustab liigsöömist, mitte ei vähenda seda!
Kõige lihtsamalt öeldes: liigsöömist ei vähenda piirangud ja survestamine vähem sööma, vaid eluterve suhtumine söömisesse ja kehakaalu. Sellel on lihtne aju toimimisest tulenev selgitus: mida rohkem me ei saa, seda tugevam on aju vastureaktsioon – seda enam me tahame.
Kuidas siis leida nende kahe probleemi vahel tasakaal ning anda oma lapsele eluks kaasa nii tervislikud eluviisid kui ka eluterve suhtumine toitumisse ja oma kehasse?
1. Mõtleme ja räägime rohkem tervisest, vähem välimusest!
"See ideoloogia on iganenud, et kui inimene on paks, siis söögu vähem ja liikugu rohkem. Terve ideoloogia oleks: kui kõik üldfüüsilised näitajad on korras, siis on kõik okei! Ja kui ei ole, siis tuleks alustada tööd koos terapeudiga, et mõista, milline on suhe toiduga," ütleb kasvatuspsühholoogia magistrant ja @jesslapsed vedaja Merilin Mandel.
Normaalkaalu ei saa arvestada selle järgi, mis on ühiskondlike normide järgi ilus või ajalooliselt keskmine – inimene on normaalkaalus, kui tema kaal on talle tervislik. Ja tervislik võib vabalt olla ka "normist" suurema kehamassiindeksiga inimene. Näiteks tõstab kehamassiindeksit see, kui inimene on väga heas treeningvormis, sest lihasmass kaalub rohkem kui rasvamass. Samuti võib kehamass olla suurem üsna puusakal naisel, kuid tervist mõjutab just siseelundkonda ümbritsev rasvumine, mitte see, kellel on suuremad puusad!
Marian Võsumets juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi dieedikultust vabandatakse välja tervislikkuse propageerimisega, siis peetakse ikkagi "paksuks" näiteks 40-42 suuruses naisi, kes bioloogilises mõttes on täiesti terves kaalus ja võivadki olla väga hea füüsilise tervise juures, kuid ikkagi pidada oma keha ebapiisavaks ja kannatada kaalu tõttu vaimselt – alusetu ühiskondliku surve tõttu.
Muide, 70 protsenti inimese kehakaalust on geneetiline. Seega on alatu vaadelda suuremat kasvu inimesi kui laisemaid või ebatervislikumaid – ta võib süüa ja liikuda just samamoodi nagu sina, aga olla täiesti teises kaalus. Ja see ei tähenda, et tema tervis oleks kehvem.
Seega – tegeleme terviseprobleemide ennetamisega, mida elustiil põhjustab, mitte kehade peenikesteks ja paksudeks liigitamise ning üldise salenemiskultuse juurutamisega. Kui laps on ülekaaluline, siis ärme kommenteeri tema välimust või piira tema toitumist, vaid jälgime tema tervisenäitajaid ja vajadusel muudame vaikselt terve pere elustiili.
2. Lõpetame dieedijutud!
Ärge pidage dieete, laske lapsel pidada dieete ega rääkige lapse kuuldes dieedipidamisest. Unustage "laupäevane patustamine", "esmaspäevast algav uus elu", "suvevorm" ja muud terminid, mis istutavad lapsesse elukestva teadmise, et meie keha pole tänasel päeval teistele vaatamiseks piisavalt hea ning mõned toidud on patused. Ärge lugege lapse ampse ega piirake suutäisi. Pakkuge tervele perele mitmekülgset toidulauda ilma ühegi pereliikme keha kommenteerimata.
Dieedipidamine ja kaloraaži piiramine on söömishäirete eelkäijad. Mitte sellepärast, et ülekaalulisena vähem kaloreid süüa oleks kahjulik – seda muidugi mitte! Probleem on hoopis selles, et range kalorite lugemine ja piiramine tekitab ajus vastureaktsiooni – tekib vastupandamatu isu. Sellele järgneb süütunne ning soov pidada järgmist dieeti tahtejõulisemalt ning muster kordub algusest peale.
Seega on oluline saavutada elustiil, kus toitumine on normaalne, pole olemas „õigeid ega valesid“ toite ning liikumine ja treenimine on seotud rõõmutundega, mitte kompenseerimaks söömist („sõin palju ja nüüd teen selle trenniga tasa“).
3. Naudime koos terve perega mitmekülgset toidulauda ja liikumist!
Kokake lapsega koos, õppige tundma kõiki toiduaineid (ka neid, mille kohta vanasti öeldi, et "lapsed ei söö" – näiteks tšilli, seened, oliivid, hallitusjuust jms), rääkige toiduainete erinevatest värvidest, tekstuurist, maitsetest, küpsetamise viisidest ja headest omadustest. Rääkige, mis toetab eriliselt aju, mis liigeseid, mis tekitab hea tunde korraks, mis terveks õhtuks.
Käige koos perega jalutamas, ujumas, rattaga sõitmas, batuudil hüppamas, müramas, matkal, aiatöid tegemas jne. Kui vanemad sõidavad autoga tööle, istuvad päev läbi arvutis ja kurdavad samal ajal, et tänapäeva lapsed võiksid toas ekraani taga passimise asemel rohkem õues, jala koolis või "kuskil trennis" käia, siis õpib laps meie tegude, mitte meie sõnade järgi.
Kui terve perekonna eluviis on valdavalt tervislik, siis saab see ka lapse jaoks normaalsuseks, mille saavutamiseks polegi vaja oma kehakaalule ja toitumisele liigselt mõelda.
4. Ei demoniseeri teatud toitusid!
Valdavalt tervisliku eluviisiga inimestele ei tee vahel maiustamine või kiirtoidu mekkimine mitte midagi halba. Lubage endale ilma sellele negatiivse tähenduse andmiseta ka naudinguid nagu pitsat, jäätist jms. Pange lapses juba maast madalast kasvama teadmine, et mõõdukas koguses on kõik okei, mitte teadmine, et teatud toidud on "patustamine" või et suhkur on "mürk".
Lastele maitsevad maiustused – kui sisendame lapsele, et näiteks sõbra sünnipäeval vastu võetud kummikommid on "mürk", siis tekitab see lapses lihtsalt segadust, süümepiinasid ja pikas plaanis ka vastupandamatut tungi keelatud suhkrut saada, mis omakorda – süümepiinasid.
Merilin Mandel soovitab lapsevanematel jätta ära lünklikud terminid nagu "soolane" ja "magus", "päris toit" ja "snäkid", "tervislik toit" ja "ebatervislik toit". Taaskord – see loob lapses valed seosed, istutab pähe probleemse seemne, kus inimene naudib midagi (magusat või snäkke), mis on justkui väga halb, mida on patt tahta ja mille tahtmisele järgneb enesepiitsutamine. Ta toob näite: selle asemel, et öelda: "Enne sööme soolast toitu, siis saad magustoitu," öelge hoopis: "Lõunasöögiks on kikerhernekarri riisiga, tomatisalat ja kaks šokolaadiküpsist."
Kokkuvõtteks: vaba ja eluterve suhtumine söömisse ja erineva kujuga kehadesse ning piirangutest prii mitmekülgne toitumine hoiavad kõige paremini nii meie füüsilist kui ka vaimset tervist.
