President Alar Karis valis üheks kandvaks teemaks oma vabariigi aastapäeva kõnes Eesti laste ja noorte vaimse tervise. Jagame tema mõtteid sel teemal:
Elektrit meil on palju,
ei mitte ainult Narvas.
Elektrit on me elus
nagu musta kassi karvas.
Elektrit on meil kõikjal,
on kõigil närvid pinges.
Kaks õudset pingepoolust
on igamehe hinges.
Selle katkendiga Hando Runneli luuletusest "Elekter" kutsun teid kõiki ausalt vaatama Eesti sisse. Need salmid seovad kokku seisu, milles on pinget ja närvilisust, mure ja lootust, mis on meie kõigi ühised, olenemata rahvusest, soost, elukohast, maailmavaatest.
Pinge võib ajada lühisesse ühiskonna, suhted riikide vahel ja riikide sees, inimeste vahel ja inimeste sees. Praegune seis on seegi, et üksteise võidu tekitavad pinget juurde nii viirus, energia hind kui ka meie idanaaber.
Ühte kõnesse ei mahu kogu elekter, mis meid ümbritseb. Kindlasti mahub siia aga mure, mis on nende pingeväljade all ja peal, sageli täiskasvanutele märkamatu, kuigi lõikab julma teravusega. See vaatab vastu ka noorte mõtetest ja sõnadest, kui loen nende kirjatöid kantuna küsimusest "Millist Eestit me siis tahame?".
"Iga edasilükatud päev, kus seda teemat esile ei tõsteta, on justkui viitsütikuga pomm," kirjutas mulle Järva-Jaani Gümnaasiumi 11. klassi õpilane Mehis Rannaveer.
Mehise kõrval kirjutas tema eakaaslane Robin Sepma, mida tähendab, kui ühiskonnas domineerib segadus, tüli, üksindus, polariseerumine ja eraldumine. "Asi on tõepoolest hull, sest näen iga päev enda ümber kaaslasi, kellel on paanikahood, depressioon, keskendumisraskused või apaatsus ja sageli kõik need korraga," kirjeldas Robin.
Niisiis, me peame rääkima vaimsest tervisest. Noorte vaimsest tervisest.
Andmed, mida kogutakse, näitavad musta pilti. Ühe kooli direktor usaldas mulle, et poole aasta jooksul on tema kooli õpilaste seas olnud viis enesetapukatset. Neist oleks võinud saada sünge statistika. Noored murduvad aina sagedamini ja iga murduja kohta on veel tuhandeid, kes vajaksid abi ja toetust.
Pandeemia on probleemi võimendanud: distantsõpe, näost näkku sotsiaalsete kontaktide kokku kuivamine, huvihariduse kärbumine. Vaimse tervise murede kasvu taga – nii noortel kui ka täiskasvanutel – on aga palju enam kuhjunud põhjusi.
Me ei oska tihti hoida suhteid lähedastega, meil napib neid, kelle poole abi saamiseks pöörduda. Sageli häbenevad noored ka abi otsida ja jäävadki endaga üksi. Kuid ennekõike ei räägi me sellest teemast piisavalt, ei mõista probleemide tõsidust ega oska märgata hädasolijad ja kipume pidama nende muret nõrkuse tunnuseks.
Noored, pöördun teie poole. Need mured ei ole nõrkus. Need on päris mured. Ja kui tunnete, et teil on raske, siis küsige tuge sõbralt, hoolivalt lähedaselt või õpetajalt, kogukonna- või koolipsühholoogilt, sisukast veebiportaalist või lasteabitelefonilt 116 111.
Praegu on tee erialase abini keeruline ja pikkade järjekordadega. Riigil ja kohalikel omavalitsustel on veel mitmed sammud astumata. Kuid ka igaüks meist peab vaatama endasse. Kas ma oskan märgata ja hoolida? Kas ei ole ehk minuski käitumismustreid, mis võivad võimendada minu lähedaste muresid? Kas suudan anda vaimse tervise esmaabi?
Kas oskan avaliku elu tegelasena näha, kuidas lapsed ja noored hakkavad arvama, et täiskasvanute ebaviisakus ja solvangud on midagi normaalset?
Kas mõistame lugeda ohumärke ja teeme midagi või jäävad need tuule peale kirjutatud tormihoiatuseks?
Olen nõus nendega, kes ütlevad, et siin on vaja pikaajalist, jõulist ja hästi rahastatud riiklikku tegevuskava. Muidugi on seda vaja. Kuid ka meil endil tuleb õppida olema paremad lapsevanemad, paremad kaaslased lähedastele, paremad kolleegid.
Aidakem ühiselt leevendada neid pingepoolusi inimhingedes, et need ei sööks meil hinge seest. Et märgataks muret ja hakataks sellega kohe tegelema. Et igaüks saaks endaga hakkama.
Presidenti kõnet täismahus loe SIIT.
