Särav, päikseline ja soe suvi kätkeb endas paraku nii suuremaid kui ka väiksemaid õnnetusi ja vigastusi. Mõne vigastuse puhul piisab vaid plaastrist, kuid mõne õnnetuse tagajärjel tekkinud vigastus võib saata inimest terve elu. Millised neli vigastust esinevad aga enim just suvekuudel?
Niisama lõbu pärast vette ei tasu vette hüpata - mitte kunagi!
Suvi meelitab inimesi veekogude äärde, peale ja sisse. Jõkke, järve või merre lähevad nii need, kes oskavad ujuda, kui ka need, kes ei oska. Kuid teatud grupp inimesi püüab igal võimalusel – halvimal juhul pea ees – vette hüpata.
“Üks noormees tuli vastuvõtule, kuna oli pea ees vee hüpanud,” räägib ORTO Klīnika seljakirurg Artis Gulbis ühest paljudest kaelaluumurru juhtumitest. “Koos temaga tuli paarkümmend inimest: sõbrad, tuttavad ja sugulased. Kõik olid väga mures ja kaastundlikud. Pärast operatsiooni selgus, et see noormees ei saa enam kunagi kõndida. Ta veetis nädal aega intensiivravi osakonnas ning kõikidest tuttavatest külastas teda seal vaid kolm või neli sugulast. Seejärel pidi poiss veetma veel mitu nädalat haiglas ning lõpuks oli ta täiesti üksi. Keegi ei vajanud teda. Halvatuna. Ja nagu paljud teised, kes pärast järve, karjääri või jõkke hüppamist on saanud selgroovigastuse, käis ka too noormees oma peas ikka ja jälle läbi seda hetke – mõnda millisekundit saatuslikust hüppest. Hirmutav arusaam, et ta poleks pidanud seda tegema. Ta poleks pidanud hüppama,” meenutab Gulbis.
Kael on väga habras – seda ei kaitse ribid ega suured luud. Õnnetuse või löögi tagajärjel ei pruugi inimene oma kaela murda, kuid selle asemel võivad tekkida hoopis seljaaju sidemete kahjustused, rebendid, nihestused, lülisambamurrud ja seljaajuvigastused.
Enamikul juhtudel, kui inimene lööb vette hüpates pea vastu kivi, oksa või veekogupõhja, ei uju ta tagasi kaldale. Sageli põhjustab löök teadvusekadu ja sama tihti ka kehaosade halvatust seljaaju vigastuse tõttu. Kui näete, et inimene hüppab vette ega tule uuesti pinnale, peaksite päästma minema. Sel hetkel ei ole mõtet muretseda, kas süvendate vigastust. Kui inimene on välja tõmmatud, on soovitav ta maha panna, aga mitte otse maapinnale või liivale, vaid pigem rätikule, linale, tekile, sest kui kiirabi saabub, tuleb kannatanut uuesti liigutada.
Ka siis, kui inimene ei hinga, ei tohi teda keerata küljele või panna istuma, et ta köhiks vett välja. Parim on horisontaalne ehk lamav asend. Ühtlasi tuleb teha suust-suhu hingamist ja südamemassaaži, liigutamata keha või pead küljelt küljele. Selliste õnnetuste puhul tuleb viivitamatult kutsuda kiirabi. Kui lülisambavigastus on kriitiline, seljaaju ei ole täielikult kahjustatud ja pole tekkinud halvatus, tuleb operatsioon sooritada 2-8 tunni jooksul.
Käe ja rangluu murrud
Paljud suvised tegevused nagu jalgrattaga, rulluiskudega või tõukerattaga sõitmine, ning pallimängud – võrkpall, jalgpall, korvpall – kätkevad endas kukkumisohtu. Kukkumisel püüavad inimesed intuitiivselt oma kätt välja sirutada, et kukkumist leevendada, kuid seeläbi võib käsi saada viga või isegi murduda.
Nii käeluumurru kui ka teiste luumurdude kahtluse puhul tuleb pöördud lähimasse traumapunkti. Luumurrud ei ole alati valusad, ei põhjusta paistetust ning pole ka nii nähtavad kui lahtine luumurd. Kukkumise või löögi tagajärjel võib luusse tekkida vaid mõra, mida võib olla raske näha isegi röntgenuuringu abil. "Patsiendi vigastusega tegelev arst peaks alati silmas pidama luumurru võimalust ning hindama, kas lõpliku diagnoosi määramiseks vajab luu vajab edasist uurimist," selgitab doktor Peredistijs. Mõnikord tehakse vigastatud luule kahtluse korral kompuutertomograafia või MRT ehk magnetresonantstomograafia. “Luumurd ei ole väike asi. Lisaks murdunud luule on vigastatud ka kõik seda ümbritsevad pehmed koed, lihased ja sidemed. Märkamata ja ravimata jäänud luumurd paraneb kauem, tekitab pikaajalist valu ja ebamugavustunnet ning ebakorrektse paranemise korral võib põhjustada püsivaid liikumispiiranguid," hoiatab traumatoloog ja ortopeed.
Kui luu ei ole murdunud, kuid vigastatud piirkond on valus ja sinikaline, aitavad külmakompressid. Iga paari tunni tagant võib verevalumile asetada riidesse mähitud jääkuubikuid ja hoida seda 8-10 minutit. Verevalum on valus, sest viga saanud kohas tekib põletik, kuid see ei ole halb – nii toimub paranemine.
Suvine “klassika” – marrastused, sinikad ja väiksed haavad
Ütleb ju vanasõnagi, et õnnetus ei hüüa tulles. Suvel on see eriti asjakohane, sest inimesed on aktiivsemad ja naudavad päikselisi ilmasid täiel rinnal. Väikseid vigastusi, lõikehaavu või sinikaid võib saada ka täiesti tavapärastes olukordes, näiteks aiatöid tehes, grillides või paljajalu kõndides. Paljud kasutavad väikeste haavade puhastamiseks joodi, briljantrohelist või vesinikperoksiidi. ORTO Klīnika traumatoloogi ja ortopeedi Andrejs Peredistijse sõnul ei tasu aga seda teha. “Alates hetkest, mil nahk ja nahaalune pind on vigastatud, kogunevad kahjustuse piirkonnas trombotsüüdid ehk spetsiaalsed hüübimisrakud, mis vastutavad paranemisprotsessi eest. Kui puhastame haava tugevate söövitavate ainetega, siis loputame trombotsüüdid ära ning pikendame haava paranemisprotsessi,” selgitab doktor Peredistijs.
Kui haavas on mustust, tuleb see maha loputada jaheda voolava vee all. Seejärel tuleb haav kuivada ning katta haavaplaastri või -strippidega – väikeste kitsaste plaastritega, mis aitavad tõmmata haava servasid kokku. Tugevalt veritsevale haavale on soovitatav peale panna haavatampoon või vatitükk ja hoida seda tugevalt kinni 3-5 minutit. Selle aja jooksul peatub verejooks, väljaarvatud juhul kui kahjustada said suured veresooned. Haavale pannakse plaaster, kui see enam ei veritse.
Põlvevalu – autojuhtide üks vaevustest
Suvel võetakse tihti ette pikki autosõite – riigi teise otsa, naaberriikidesse või isegi kaugemale. Pikalt gaasipedaalil jalga hoidnud autojuhid tunnetavad sageli valu paremas põlveliigeses, kusjuures ebameeldiv tunne saadab neid veel paar päeva pärast reisi. Autoga sõitmine on üks klassikalisi tegevusi, mille puhul avaldub eesmise põlvevalu sündroom. See esineb lisaks autojuhtidele väga erinevate ametite, vanuse, soo ja füüsiliste võimetega inimestel olukordades, kus nad koormavad oma põlveliigeseid ühtlaselt pika aja vältel.
Põlvevalu aitab leevendada põlveliigese peale asetatud jahe kompress, mida tuleb hoida peal 20 minutit. Seda tasub teha iga kahe tunni tagant. Valu vastu võib soetada apteekist valuvaigisteid ning abi on ka põlvetoest.
Pikemat sõitu planeerides võib valu ennetamiseks kasutada põlveortoosi või -tuge. Mõlemad toetavad põlveliigese esikülge ja vähendavad valu. Siiski tuleb meeles pidada, et need on ajutised lahendused, mis pikemaajalisel kasutamisel põhjustavad liigset lihase lõtvumist ja võivad probleemi süvendada. Pikema aja vältel kestvat probleemi saab lahendada füsioteraapiaga, mille eesmärk on lihastugevuse tasakaalustamine.
