3 põhjust, miks lapsed ei vaja potitreeningut ning mida selle asemel teha

Janet Lansbury, kirjanik ja lastekasvatuse õpetaja, peab oma ülesandeks lapsevanemaid toetada, julgustada ja nende küsimustele vastata. Kui keegi küsib temalt nõu potitreeningu kohta, tunneb ta pisut süüd - tema soovitus on sisuliselt "ärge tehke seda üldse".

Tema sõnul ei vaja lapsed täiskasvanuid, kes neid potil käima treeniks. Selle asemel vajavad nad tähelepanelikke, hoolitsevaid ja suhtlusele avatud vanemaid, kes saavad õppeprotsessi toetada ja vajadusel juhendada. See õppeprotsess on iga lapse puhul individuaalne.

Siin on tema kolm peamist põhjust, miks täiskasvanud ei peaks oma lapsi potitreenima:

See on ebavajalik

Janet ise ei mäleta, kuidas ja millal tema enda kaks nooremat last potil käima õppisid. Esimesest lapsest mäletab ta vaid oma üllatust, kui laps hakkas pooleteiseaastaselt omal initsiatiivil potile küsima ning oli juba kaheaastaseks saadeks täielikult mähkmevaba.

Tema kogemused illustreerivad potitreeningu normaalset, loomulikku ja vaba protsessi, kui vanemad sellesse ülearu ei panusta. Sajad vanemad, kellega Janet on aastate jooksul töötanud, on kogenud sarnaseid tulemusi.

Siit ka tema küsimus: miks peaksime me lisama oma niigi suurele töökoormusele ülesande last potil käima treenida, kui mitte millegi tegemine selpuhul sama hästi, kui mitte paremini toimib? Miks riskida peavalu, võimuvõitluste ja vastupanu, frustratsiooni ja läbikukkumistega? Miks peame meie olema käskijad ja juhendajad, kui me võime lihtsalt rahulikult ning uhkusega jälgida, kuidas meie laps omaenda initsiatiivil selle iseseisvalt saavutab?

See on riskantne

Väikelastel on arengufaasile kohane vajadus oma vanemaid trotsida ja kui vanematel on potitreenimisega seoses lapse jaoks tajutavad tagamõtted, on ainult loomulik, et ta neile vastu võitleb isegi, kui ta muidu potitreeninguks valmis oleks olnud.

Lastepsühholoog Magda Gerber on täheldanud kolme tüüpi valmisolekuid, mis lapse "potivalmiduse" jaoks vajalikud on:

1. Füüsiline: põie ja soolte mahutavus ning lihaskontroll.

2. Kognitiivne: teadmine, miks ja millal on vaja uriini ning väljaheidet väljutada ning mismoodi seda tehakse.

3. Emotsionaalne: valmisolek lasta lahti tuttavast ja mugavast harjumusest (vabalt valitud hetkel mähkmesse pissimine või kakamine) ja sõna otseses mõttes lasta minna neil jääkproduktidel, mida nad enda omanditeks peavad.

Emotsionaalne valmisolek saabub harilikult viimasena, on kõige hapram ja ka kõige olulisem. Nutika ja teadliku väikelapse jaoks võib vanematepoolne kiirustamine või liigne "motiveerimine" mõjuda vastupidiselt ning see võib viia pissi- ja kakahäda kinnihoidmiseni ning lükata potilkäimist edasi kuude või isegi aastate võrra. See võib väikelapse jaoks mõjuda häbistavana ja põhjustada tõsist kõhukinnisust. Ka uroloog Steve Hodges soovitab lapsevanematel potitreenimisest hoiduda ja mõista, et varajasest potilkäimise stressist ning valest toitumisest tingitud kõhukinnisus on enamike voodimärgamiste, "potiõnnetuste" ning kuseteedepõletike tegelikuks põhjustajaks.

Lapsed väärivad tunnet, et nad on selle ise saavutanud

Nimekiri väikelapse võimalikest suursaavutusest ei ole pikk, aga potil käima saavad nad õppida küll. Pole mingit põhjust mitte lasta neil seda oskust täiesti iseseisvalt lihvida. Lapse jaoks ei ole võimsamat ja enesekindlusele paremini mõjuvamat tunnet kui see, et nad saavad millegagi täiesti ise hakkama.

Potilkäimine tuleb loomulikult ja lihtsasti, kui me:

Julgustame lapsi sünnist saati aktiivselt osalema vannitamises, mähkmevahetuses ja kõigis muudes isiklikku hügieeni puudutavates tegevustes. Kui me igat tegevusega seotud detaili valjuhäälselt kirjeldame, toetame lapse aktiivset osavõttu: "Ma tõstan pepu nüüd üles, et seda pühkida. Kas sa saaksid mul aidata tõsta?" Veendu, et sa ei anna lapse kuuldes edasi kehaosade või väljaheidetega seotud negatiivseid omadussõnu nagu "haisev", "räpane", "vastik", jne.

Oleme tualetis käimisega lapsele eeskujuks. Laste jaoks on vanemate ning õdede-vendade matkimine loomulik.

Ei sunni ega hirmuta last potil käima, aga seame kindlad üldised käitumisreeglid ja piirid, et laps ei kasutaks potitreenimist võimalusena sind proovile panna. Selle tundliku ja keeruka õppeprotsessi juurde ei kuuldu kindlasti võimuvõitlus lapsevanema ning lapse vahel.

Veendume, et lapsel oleks talle sobiv pott. Mõnedele lastele meeldivad väikesed potid, millel istudes jalad põrandale ulatavad ning teised eelistavad suurele tualetipotile käivat potirõngast.

Jälgime last ning tema käitumist. Kui laps ilmutab märke hädast (katsub mähet, hoiab jalgu ristis jne.), küsi nii muuseas, möödaminnes, ega ta potile ei soovi minna. Kui laps vastab eitavalt, tuleb lapsevanemal sellega rahulikult leppida.

Pakume lapsele valikut mähkmete ja aluspükste vahel, kui tundub, et laps võiks potilkäimise jaoks valmis olla. Alati tuleb täielikult aktsepteerida lapse soovi mähkmetesse jääda.

Usaldame, usaldame, usaldame. Magda Gerber soovitab: "Potil käima õppimine on aeganõudev protsess. Lapse tagant tõukamise või peibutistega ära ostmise asemel tuleb usaldada ja uskuda, et laps õpib potilkäimise selgeks siis, kui ta ise selleks valmis on. Igasugune austus algab usaldusest."

(Allikas: Janetlansbury.com) 


Emmede Klubi