Enamus emasid teab, et nutmine on beebi jaoks esmane eneseväljendusviis. Kuid kuidas on lood väikelapse või koolieelikuga? Kui laps justkui ebaolulise asja pärast halastamatult nutma või vihaselt karjuma pistab, kipub lapsevanem ärrituma. Tihti leiame end sellises olukorras "lõpeta nutmine", "ära jonni" või "ära vingu" ütlemast, kuid need laused teevad olukorra vaid hullemaks. Abi on vastupidisest - lapse tunnete tunnustamisest.
Tihti muudab "lõpeta ära" lapse veel kurvemaks või veel ärritunumaks. See ütleb lapsele, et tema tunded on väärtusetud, ning et emotsioone on õige alla suruda. "Lõpeta ära" saadab signaali, et nutt ei ole aktsepteeritav reaktsioon emotsioonile. Need on valeõppetunnid - emotsioonide tundmine on normaalne ning nutt on väga loomulik tunnete väljendusviis.
Probleem, mis täiskasvanu meelest on tobe, ei ole seda väikelapse jaoks. Lapsel on õigus tunda, mida ta tunneb. Kui täiskasvanu alavääristab lapse tundeid, nt öeldes, et nii mõttetu asja pärast on nõme nutta, siis pärsib see normaalse eneseregulatsioonivõime arengut. Lapsest kasvab täiskasvanu, kes ei saa ikka veel oma tunnete ning nende väljendamisega hakkama.
Mida on õige lapsele öelda?
Emotsioonide alla surumise asemel peaksime lapsele hoopis õpetama, kuidas oma tundeid paremal viisil - sõnades - väljendada. Nutt on lubatud, kuid nuttes enese põrandale pikali viskamine, väga kõvasti karjumine või asjade lõhkumine kohatud. Kuidas see sõnum lapsele edasi anda?
Et välja saaks areneda normaalne emotsioonide regulatsiooni võime, tuleks lapses tekitada tunne, et tema muret on kuulatud ja mõistetud. Tema tunded loevad. Just lapse tunnete valideerimine aitab nutuhoogu vähendada. Näiteks võiks "lõpeta ära" asemel öelda:
- Kurb olla ja nutta on normaalne.
- Kas sa tahaksid mulle rääkida, miks sa kurb oled?
- See on okei, kui sa tahaksid praegu üksi olla. Ma olen siin samas lähedal, kui sa mind vajad.
- Ma saan aidata sul selle mure selgeks mõelda.
- Sul on õigus, et see tundub ebaõiglane.
- Ma kuulan, mõistan sind.
- Sa oled praegu kurb, pettunud.
-
"Ära vingu" asemel võid öelda "Ma ei saa sinust praegu aru, püüame palun tavalise häälega rääkida." Väikelaps ei saa tihti ise arugi, et ta vingub - tema eesmärk on lihtsalt kuulatud ja mõistetud olla.
-
"Sa käitud nagu titt" asemel võid öelda "Selliste suurte tunnetega ongi raske toime tulla, proovine neist koos jagu saada."
-
"Ära loobi asju" asemel võid öelda "Vihane olla on normaalne, aga ma ei saa lasta sul kedagi või midagi lõhkuda."
-
"Ära karju" asemel võid öelda "Ma saan aru, et sa oled endast väljas, kuid ma ei saa sinu jutust aru, kui sa karjud."
-
"Ära löö" asemel võid öelda "Sa võid vihane olla, aga ma ei saa lubada sul lüüa".
-
Lapsevanema sõnade eesmärk peaks olema lubamatut tegu või käitumist selgelt keelata, kuid lapse tundeid selle suhtes aktsepteerida. Näiteks: kui väikelaps karjub ja jonnib, sest tal pole lubatud väiksemalt mänguasja ära võtta, siis lapsevanema sõnad peaksid teo maha laitma ("teiste käest ära võtta ei tohi"), kuid lapse tundeid aktsepteerima ("ma saan aru, et see tekitab sinus kurba tunnet").
Täpsed sõnad ei ole olulised. Tähtis on, et laps tunneks, et teda on kuulatud ja mõistetud!
(Allikas: Bellybelly)
Milliste sõnadega leevendad Sina tavaliselt lapse tundepuhanguid?
KristaJ