Lapsega lähedase surmast rääkimine võib olla tohutult keeruline ülesanne, eriti juhul, kui oled ise sügavas leinas ning püüad sellega toime tulla. Sõltuvalt lapse vanusest ning eelnevatest elukogemustest võib tal tekkida leinaprotsessi ja kaotusega toimetuleku kohta mitmeid küsimusi. Oluline on lapse küsimustele vastata nii ausalt, kui võimalik, sest nii lood sa vestluseks turvalise ning avatud atmosfääri.
Nõuanne #1: Julgusta küsimuste esitamist ning tunnete jagamist
Kui laps näeb sind leinamas, võib ta tunda piinlikkust või ebakindlust sinuga rääkides seda teemat tõstatades. Oluline on lapsele kinnitada, et sinuga kurbusest ja kaotusest rääkimine on oluline osa leinaprotsessis ning sellest toibumises. Lapse ees nutmine ei ole nõrkuse märk vaid pigem siiruse ning aususe märk, millesarnast teist sinu laps varem võib-olla näinud ei ole. See saadab lapsele signaali, et igaühele on lubatud kurvastada ning et sarnases olukorras lähedastega oma emotsioonidest rääkimisest võib väga palju abi olla.
Nõuanne #2: Kasuta eakohast kõnepruuki
Noored, alla viie- või kuueaastased lapsed, kogevad maailma väga „sõna-sõnalt“. Parim viis selles vanuses lapsele surma selgitada on võimalikult ausalt ja konkreetselt. Kui mõni vanem pereliige sureb, võid lapsele lihtsalt öelda, et tema keha lakkas töötamast, sest see oli juba väga pikka aega töötanud. Kui keegi sureb äkitselt õnnetuse läbi, võid selgitada, et keha läks katki, nagu mänguasjaga võiks juhtuda, kui see pillataks maha või seda tabaks sarnane õnnetus. See annab lapsele mõista, et kadunud lähedane ei tule enam tagasi, sest keha ei saa enam iseseisvalt funktsioneerida. Häguste eufemismide nagu „tädi Liisa lahkus meie hulgast“ või „vanaisa läks puhkama“ kasutamine võib väikese lapse jaoks väga segadusttekitav olla, sest nad võtavad neid sõna-sõnalt ning eeldavad, et see inimene tuleb lõpuks tagasi või ärkab üles.
Nõuanne #3: Jaga lapsega omaenda tõekspidamisi surma ja uskumuste kohta
Samal põhjusel, miks sina leiad oma isiklikes uskumustes surma korral lohutust, leiab neis lohutust ka sinu laps. Selgita lapsele oma hingelisuse või usuga seotud tõekspidamisi talle eakohasel viisil ning nii on neist ideedest abi ka sinu lapsel. Pea meeles, et lastel on taeva, jumala, hauataguse elu, matuste ja muu sellise kohta väga palju konkreetseid küsimusi, nii et ole valmis neile vastama viisil, mis ei aja neid segadusse ega anna neile alusetuid lootusi.
Tähtis on mõista, et lapse reaktsioon lähedase surmale sõltub enim vanusest, elukogemustest ning paljus ka lapse oma iseloomust. Teemale lähenemiseks ei ole ühte kindlat viisi, aga üks, mis kindel: surmast rääkimise juures on tähtis luua selleks lapsele turvaline ja vaba õhkkond. Mida paremini laps juhtunut mõistab, seda lihtsam saab tema jaoks olema ka leinaprotsess.
(Allikas: Bellbelly.com.au)
Emmede Klubi
