Minevikus on sõna "distsipliin" olnud seotud karistusega. Tänapäeval kasutatakse seda sõna pigem seoses laste kasvatamisega, ütleb Diana Zande.Tänapäeval on üha vähem vanemaid, kes usuvad, et distsipliin ei ole lastele peale sunnitud, vaid mõtteline elukorraldus.
Kui sa selle peale mõtled - karistus kõlab karmilt, aga mõtteline elukorraldus ja selle piiride paika panemine kõlab juba täiesti loogilisena.
Probleem on selles, et minevikus mõeldi distsipliini all tõesti karistust ja nüüd vanemad kardavad oma lapsi piirata või distsipliini peale sundida, et lapsed ei peaks kogema sama, mida nemad oma lapsepõlves tegid. Selle tulemusena aga lapsel piirid puuduvad - ka nendes valdkondades, kus ta ei suuda ise enam toime tulla.
Kuid kui me piirame, mitte kohe ei karista last tema negatiivse käitumise puhul, aitame me lapsel olla tema ise ja see on positiivne.
Selleks, et last positiivselt suunata, peaksid lapsevanemad kõigepealt oma käitumise üle vaatama! Kui nad on viisakad, on tõenäoline, et ka laps õpib sarnaselt käituma.
Kui laps Sind aitab, ütle ka talle kindlasti "aitäh".
Kui laps on teinud midagi positiivset ja kedagi aidanud, ning vanemad ütlevad: "Aitäh, et sa aitasid!, "Aitäh, et sa selle mulle tõid!", on ka see juba distsipliin, mille kaudu me õpetame talle, kuidas "aitäh" öelda.
On oluline, et ka vanemad oleks ise võimelised "raamides püsima". Neid jälgides õpib ka laps ajapikku käituma.
Näiteks, kui isa vannub sporti vaadates, on täiesti loomulik, et ka laps õpib sama keelt kasutama, sest laps ei saa aru, et seda tohib isa kasutada antud juhul näiteks ainult sporti vaadates. Laps saab aru, et isa ütles, järelikult võin ka mina nii öelda.
Seepärast soovitame hoida teil silma peal ka oma keelekasutusel, sest lapsed jäljendavad oma vanemaid.
Emmede Klubi
