Sünnilugu: Kuidas Karl siia ilma sai

Emmede Klubi
Emmede Klubi 29. juuni 2018 15:29

Hiljuti jagasime meie blogija Anette (25) esimese lapse Saara siia ilma sündimise lugu. Kuna esimene sünnitus läks raskelt, siis teise raseduse ajal otsustas Anette palgata sünnitoetaja, kelle abile tänu ta tervenes esimesel sünnitusel saadud traumast, sai igati meeldiva sünnituskogemuse osaliseks ja oskas tulevikus, kolmandat last sünnitades juba ise end toetada. Anette jutustab:

„Teise raseduse kandsin 42 nädalat täis. Sellele eelneval kolmel nädalal jõudsin ma vist kõiki emotsioone tunda, ära väsida ja siis maha rahuneda. Ma olin millegipärast enda jaoks sünnituse esilekutsumise täiesti välistanud, ja kuna viimane kuupäev aina lähenes, siis olin ma suhteliselt löödud ega osanud sellega kuidagi leppida. Maha rahunesin kell neli hommikul esilekutsumise päeval…

Ja kella viiest hakkasid kokkutõmbed kaheksaminutiliste vahedega. Kuid kuna mind olid varemgi kimbutanud ettevalmistavad valud ja alati olid need vaibunud, siis läksin ikkagi kell kaheksa esilekutsumisele. Ei julgenud jääda ehku peale koju valutama (ma arvan, et see oleks sünnitegevust isegi pidurdanud).

Sünnituseelses osakonnas pikutades näitas kardiogramm samuti regulaarseid kokkutõmbeid ja avatuseks mõõdeti kolm sentimeetrit. Esilekutsumise asemel andis arst mulle nüüd  korralduse koridoris kõndida, et avanemist kiirendada. Kella 11 paiku oligi avatust viis sentimeetrit ja mind viidi sünnitustuppa. Nüüd sain ka mehe enda kõrvale kutsuda.

Sünnitustuba oli mõnus ja avar, suure kutsuva vanniga. Esimesel sünnitusel oli tuba kuidagi kõle ja vann oli ka kuskil nurgas aparaatide taga. Seekord tundsin end sünnitustoas kuni lõpuni väga hästi.

Ämmaemand Liis oli lihtsalt imeline. Meenutan teda alati suure soojustundega. Ta oli minu suhtes nii tähelepanelik, toetas täielikult mu soovi lasta sünnitusel kulgeda omas tempos ja kiitis heaks ka eeterlike õlide kasutamise (mul oli kaasas lavendel, et aidata kaasa lõdvestumisele, ja geraanium, mille kasutamiseks polnud vajadust – mu meeleolu oli väga mõnus). Ma tundsin, kuidas ta austas minu otsuseid ja lasi mul ennast usaldada. See tähendas minu jaoks väga palju ja ma olen talle selle eest ääretult tänulik.

Kuskil kella 12 paiku jõudis mees haiglasse. Andsin ka oma sünnitoetajale Karitale asjade seisust teada, aga kohale teda veel ei kutsunud. Tundus, et asjad liiguvad rahulikus tempos ja pole vaja nii vara tulla. Kuulasime muusikat, ajasime juttu. Mees lahendas mingeid oma matemaatikaülesandeid, mina valutasin viieminutiliste vahedega pallil ja vannis. Vannist välja tulles läksid vahed kolmeminutilisteks.

Kella kolme ajal selgus, et avatust on ikka ainult viis sentimeetrit ja arutlusele tuli lootevete avamine. Pärast tagasilööki kogusin end kiiresti ja otsustasin, et ei lase end sellest heidutada. Kauplesin väga konkreetse meesarsti käest vete avamisega kaks tundi armuaega. Ütlesin, et soovin enne oma sünnitoetaja ära oodata. Arst käis ikka natuke peale, et milles probleem, mida ma kardan – naised ju sünnitavadki nii, et veed tehakse lahti ja laps käes.  Ega ma ei kartnudki, tahtsin lihtsalt Karitat selleks ajaks enda kõrvale. Igaks juhuks. Ämmaemand kiitis mind hiljem endale kindlaks jäämise eest, olen ise ka selle üle uhke! 

Karita jõudis tunni aja jooksul ning hakkas koos minuga hingama. Uskumatu, kui palju see kaasa aitas. Enesetunne oli väga mõnus ja olemine positiivne. Mees tegeles vahepeal isegi tööasjadega, aga varsti juba silitas ja mudis oma soojade kätega mu selga, andis juua ja oli olemas. Sel perioodil kogesin ma tuhu ajal midagi huvitavat. Istusin pallil ja toetusin voodiservale, hingasin suletud silmadega ja tajusin oma alakõhus valget valguskera. Ma tundsin küll valu, aga ma ei suhtunud sellesse kui valusse. See oli võimas energia ja see oli mu vastu hea. Kõik, mis tol hetkel toimus, oli õige.

Kui kella viie ajal tuli uue vahetuse arst, selgus, et avatust on juba kaheksa sentimeetrit ja polegi mingit vete avamist vaja. Ma olin selle üle nii rõõmus! Ma olin asjade käiguga nii rahul – sünnitus algas ise ja kulges omas tempos ilma sekkumisteta, mis oligi algusest peale minu soov olnud. Nii, kui ma end vabaks lasin ja usaldasin, hakkasid asjad täpselt selles õiges suunas liikuma. Ma olin kohal ja teadlik, samal ajal oma keha ja beebit kuulates. Ma tundsin igat tunnet ja see oli turvaline.

Pärast seda rõõmustavat uudist hakkas väga intensiivne tegevus pihta. Hakkasin tuhu ajal juba häält tegema ja ronisin jälle vanni. Uuh, kuidas see energia mind nüüd raputas, ma olin täiesti üllatunud! Umbes sellel ajal jõudis mulle kohale, et vau, ma sünnitan ja see oli päris võimas tunne!

Samal ajal tundsin ka, et mu keha teeb midagi täiesti ise ja ma ei suuda seda kontrollida. See kontrolli puudumine vist natuke hirmutas mind, sest tuhude vahel olin ikka paar korda ahastuses ka, ütlesin selliseid asju nagu "kaua veel" ja "tahan koju". Mind hakkasid siis hirmutama ka rebendid, sest laps liikus nii kiiresti edasi, aga ma tahtsin, et mu keha saaks võimaluse rahulikult venida. Mu keha pressis ja mina pidin keskenduma hingamisele ja sellele, et lapsel oleks hea tulla. Mind ajas ärevusse ka KTG-masin (beebi südametoonide ja emakatöö jälgimiseks), mis oli juhtmevaba ja mida sai mulle vannis olles külge panna. Mingil hetkel ei püüdnud see masin (ilmselt minu asendi ja beebi laskumise tõttu) enam lapse südametoone kinni ja hakkas ärevusttekitavalt piiksuma. Siis hakati mind ka vannist välja talutama ja kõik see kokku natuke hirmutas mind. Aga siis ei olnud õnneks enam palju jäänud. Hiljem selgus, et olin juba nii pikalt vannis olnud, et vee leevendav mõju hakkas vähenema ja võis mu enesetundele hoopis keerulisemaks teha.

Mulle oli lauale valmis pandud kotttool, et saaksin olla samas asendis mis vannis – siis käpuli. Ausalt ei mäleta, mitu pressi mul seal oli, aga tundsin väga selgelt, kuidas laps sünnitusteedes liikus. Kuidas pea oli peaaegu väljas ja kuidas see siis uuesti tagasi liikus. Esimesest sünnitusest ma seda ei mäleta, sest olin selleks ajaks nii väsinud ja kõik oli ühtlaselt valus. Tundsin ka seda, kuidas rebenesin, ja mõtlesin, et nojah, mis siis ikka. Kui rebend, siis rebend. Järgmise pressi ajal sain korralduse puhkida ja minu jaoks väga ootamatult oli laps sündinud.

Juba! Jess! Nutsin ja naersin vaheldumisi, mind valdas nii suur õnnetunne. Nii suur kergendus, enam ei peagi järgmist pressi ootama ja mõtlema, et kaua veel. Nüüd on läbi. Väike soe beebi tuli minu rinnale, tõi kuuldavale üllatunud häälitsuse ja jäi siis ümbritsevat uudistama. Täitsa pöialpoisi näoga. Viimasest avatuse kontrollimisest läks poolteist tundi ja sündinud ta oligi.

Hehe, aga see polnud veel kõik. Ega siis kokkutõmbed läbi polnud. Lisaks värisesin veel tükk aega ja päris korralikult. See oli isegi mõnus, kõik kehasse kogunenud pinge sai vabaneda. Sünnitusplaani olin märkinud, et tahan lasta platsental ise sündida, mitte oksüdotsiiniga selle sündimist kiirendada, ja ka see soov täitus. Mees lõikas nabanööri läbi, kui selle pulseerimine oli lõppenud.

Ma jäin selle sünnituskogemusega väga rahule. Esimene sünnitus oli ühtlaselt valus, lõpus ma olin omadega nii läbi, et ei tajunud eriti midagi. Seekord tundsin väga selgelt presse ja pea lõikumist ja üleüldse kõike. Avatud ja lõdvestunud suuga hingamine aitas tohutult kaasa ja kui tuhu ajal oligi tunne, et issand, rohkem ei jaksa, siis puhkehetkel polnud hullu midagi. Ka beebi tundis end kogu sünnituse vältel hästi – südametoonid olid stabiilselt ilusad. Väga-väga suurt rolli mängis sünnitoetaja Karita kohalolu. Kui tema kohale jõudis, hakkas tegevus aktiivsemalt pihta ja tänu temale ei langenud ma lõpus ahastuse küüsi. Ta kinnitas mulle kogu aeg, et ma saan hakkama, et kõik on hästi, ning suunas mind leebelt asendeid muutma, et lapsel oleks kergem laskuda. Mees ütles ka hiljem, et sünnitoetajast oli väga palju abi, sest tema ise ei oleks osanud mind niimoodi toetada. Kuigi minu jaoks oli ka tema väga oluliseks toeks – ta hoidis minuga lõpus presside ajal silmsidet, ning tema silmist peegeldus kaastunde ja mure asemel suur imetlus. See andis mulle palju jõudu ja pani mind enda suhtes väga hästi tundma. Ausalt, ma tundsin end nagu supernaine. Maailma parim sünnitaja!

Soovin, et rohkem naisi usaldaksid ennast ja saaksid end sünnitusel turvaliselt tunda. Et sünnitus saaks nende jaoks olla võimas ja avardav kogemus, mitte paratamatu valudes piinlemine, mis tuleb lapse nimel läbi teha. Tulevastele emadele, kes on lapseootel või kes planeerivad seda, soovitan ma väga soojalt sünnitoetaja võtmist. Naiselikul toetusel on mingi imeline ürgne vägi ja meil on seda siia maailma rohkem vaja. Kes soovib, see leiab doula.ee lehelt ka endale sobiva sünnitoetaja.“


 

Aitäh Sulle, Anette, et jagasid meiega oma lugu!

Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.

Kommenteerimiseks pead sisse logima Registreeru

ZOOMBOOK

ZOOMBOOK fotoraamatud
VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse sinu nutitelefonist

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse ...

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide talletamine fotoraamatusse

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide ...

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule 1000 raamatu kinkimisega

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule ...

Emmede Klubi lugejate sünnituslood

Sünnilugu: Kuidas Armin siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Armin siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Kadriliis siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Kadriliis siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Karl siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Karl siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Saara siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Saara siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Heilika siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Heilika siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Hugo siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Hugo siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Brait-Christian siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Brait-Christian siia ilma sai

Värskeimad blogipostitused

Marise blogi: Kuidas muuta autosõit väikelapsele meeldivaks?

Marise blogi: Kuidas muuta autosõit väikelapsele meeldivaks?

Kristi blogi: Kuidas lastega koduseinte vahelt väljuda?

Kristi blogi: Kuidas lastega koduseinte vahelt ...

Marise blogi: Naeratusi otsimas

Marise blogi: Naeratusi otsimas

http://www.emmedeklubi.ee/blogid/gerri-blogi-krobekala-8346/

http://www.emmedeklubi.ee/blogid/gerri-blogi-krobekala-8346/

Marise blogi: Mängimise tähtsus

Marise blogi: Mängimise tähtsus

Huggies® mähkmed - sinu lapse igaks arenguetapiks

Huggies® Elite Soft vastsündinumähkmed - parim kaitse Sinu beebi õrnale nahale

Huggies® Elite Soft vastsündinumähkmed - parim ...

Uued ja veelgi paremad Huggies® Pants püksmähkmed!

Uued ja veelgi paremad Huggies® Pants ...

Raseduskalender

Sisesta oma viimase menstruatsiooni kuupäev, et välja selgitada, mitmes rasedusnädal sul hetkel käsil on.
Logi ennast sisse, et raseduskalender salvestada!
Registreeru