Juba päris raseduse alguses puutusin kokku igasugu ebauskudega. Küll ei tohtinud lapse tulekust kellelgi rääkida, siis ei tohtinud asju osta enne teatud aega, seejärel jällegi ei tohtinud nime enne sündi ära valida ega kuulutada. Hiljem selgus, et muu hulgas ei tohi ma ka käsi enda pea kohale tõsta (???) ega jumala eest lõkkesse vaadata, sest äkki ma ehmun, haaran kõhust ja lapsele tekib nahale tulemärk..
Nüüd siis olen jõudnud rasedusega sinnamaani, et tähtajani on jäänud loetud päevad ja näib, et olen kõigile sellega pinnuks silmas. Esiteks, ei saa ma kellelegi helistada, ilma, et esimene reaktsioon ei oleks „oh, sa ei olegi siis haiglas veel?“ Teiseks, on enamikule jäänud rasedast justkui voodihaige mulje, kes ei tohiks isegi päevavalguses liikuda. Vähemalt mitte praegu, kui mul on ju vaid 2-10 päeva umbes sünnituseni jäänud.
Oeh, kahjuks on asi päris naeruväärseks läinud ja kui ma alguses ei osanudki muud teha kui vaid naerda selliste kommentaaride peale, siis nüüd hakkan vaikselt ära väsima. Kui korteri omanik helistab mulle, et tahaks minuga õues korra kokku saada, aga ei tea, kas minu olukorras üldse väljas enam käia tohib, siis see ei ärrita ega kurvasta mind kuidagi. Võib-olla ainult ohkan korra. Aga kui ma lähen vanaema juurde külla ja muud ei kuule, kui et, kuidas ma kõike absoluutselt valesti teen, siis paratamatult tekib tahtmine tuldud teed otsemaid tagasi minna.
Nii täna juhtuski. Saabusin hea tuju ja suure naeratusega vanaema koju, et natukenegi tädipoja sünnipäevast osa saada. KOHE sain vanaema käest võtta, et miks ma ometi küll juba haiglas ei ole ja üldsegi ei tohiks ma sellises olukorras enam nii pikki sõite teha (olgu mainitud, et vanaema elab minust 20 minuti kaugusel ja ma sõidan seda teed väga sageli). Seejärel märkab vanaema mu jalanõusid, mis ei ole üldse mitte sobilikud. Näe, võta parem need number 42 jalanõud (kannan muidu number 38-t), nendega on sul mugav. Rasedad ju PEAVAD kandma suuremaid jalanõusid, mis sest, et mul ei ole oma seniste jalanõude kandmine tekitanud erilisi probleeme. Kas sa tahad süüa? Ei saa! Sa ei tohi üldse süüa, muidu poetad sünnituslauale lisaks lapsele ka pätsikese!
Siis tuli sauna mineku aeg ja õnneks, kuna ma olen niivõrd suur sauna austaja, seda osa keegi otse keelama mulle ei tule. Küll aga saab jälle kuulda kaugusest, kuidas omakeskis kommenteeritakse, et ei tea tema (minu vanaema), et keegi rasedana saunas oleks käinud… Ohh jah.
Okei, eks ma natuke liialdan emotsioonidega ja on ju ilmselge, et vanaema kavatsused on head. Ta soovib, et hoiaksin end ega hakkaks kuskil Märjamaa ja Rapla vahel sünnitama. Ega minagi ju. Aga nagu Madi kirjutas oma blogis – ma pean ju lähtuma eelkõige oma sisetundest. Mitte ühestki küljest ei oleks mulle hea loobuda asjadest, mis teevad mind õnnelikuks. Olgu see siis vanamoelise vanaema külastamine või midagi muud. Saigi välja öeldud, oeh. Kergem sai.
