See nädal ma sain teada, et Annega on võimalik rahulikult vankriga jalutada. Siis, kui mind ei ole. Jah, selgus tõsiasi, et minu kohalolek mõjub Annekesel ilmselgelt liiga häirivalt ning ta ei saa vankris olemist lihtsalt nautida. Okei, ilmselt ei ole asi selles, et tal oleks minu lõustast juba räigelt kopp ees. Pigem nõuab ta minu seltsis süles olemist. Ilmselt mõtleb endamisi, et „mis sa mutt seal vahid ja sõidutad, võta sülle!“ Olenemata sellest, tuleb ju vankrisõitu siiski harjutada. Laps kaenlas ma oma elupäevade lõpuni küll käia ei kavatse.
Juhtus siis selline asi, et minus tärkas hirmus soov lehti riisuda. Elame ju oma aiaga majas, mis sest, et aed ei ole päris „meie,“ oleme ju üürnikud. Ikkagi on vaja riisuda. Ja seda aianatukest ikka jagub. Lisaks ehivad meie aia ääri suurelehelised vahtra- ja tammepuud. Palju-palju ilusaid, värvilisi lehekesi. Omanik aga eelistab rohelist muru näha ning nii siis meie reha kätte võtma peamegi. Aga mulle meeldib riisuda ning võimalusel teeksin seda vist iga päev natuke, mitte korraga oksendamiseni nagu ma praegu olen sunnitud tegema.
Igatahes, pakkusin siis julgelt välja (esimest korda), et Reigo ema Eve võiks Annekese pargi ümber paar tiiru teha. Jõuaksin ehk ruttu-ruttu lehti kokku riisuda. Eve oli muidugi kohe nõus. Ilmselt oli viisakalt vaikides seda ettepanekut oodanud juba Anne sünnist saati. Natuke kõhklevalt, aga saatsin nad siis esmaspäeval teele. Mina muidugi vahtisin vist rohkem aia poole kui riisusin. Ühel hetkel oli lihtsalt selline tunne, et mööda on läinud juba maailma pikk aeg ning nad peaksid juba ammu tagasi olema. Ootasin (kartsin), kuidas Eve tuleb ümber nurga, kisav Anne vankris, endal hirmunud nägu peas.
Tegelikult olid nad ära umbes tund, mina jõudsin ära riisuda maja esise murulapikese ja Evel oli rõõmsameelne nägu peas. Sest Anne uinus vaikides! Ja üldsegi ei nutnud, tegelikult. Ainult ägises tasakesi, mitte häirivalt. Ma ei tea, ma isegi natuke solvusin vist Anne peale tol hetkel. No mis mõttes?! Miks MA siis pean kisavat-nutvat Annet vaatama alati jalutades, vaheldumisi kussutades ja jalutades liikuma? Tahan ka rõõmsameelselt vaikset vankrit lükates linna vahel kablutada!
Reigo väga nooruslik emme Annekesega jalutamas:
Eve jalutas Annega ka veel neljapäeval ja reedel. Reede oli meil eriti mõnus päev, sest Reigo võttis ka töölt vaba päeva ning me saime üle kolme ja poole kuu kahekesi jalutada. Viimasel ajal olen selle ilma-lapseta-aja eriti omaks võtnud kuidagi. Ikka ja jälle tõttan üksi poe poole, jättes Reigo lapsega koju. Anne on oma tillukese tita faasist välja kasvanud ja lepib kenasti ka teiste inimestega peale ema. Üldsegi, tegelikult ei pea teda praktiliselt üldse enam „lohutama.“ Plika on rahulik ja rõõmus enamus ajast.
Laupäeval aga toimus minu lemmik - Velise laat. Ma ei tea mitu aastat ma seal olen juba igal korral käinud, aga ilmselt tuleb neid aastaid rohkem veel otsa. Olen üldse üks suur laadafänn, aga Velise laat on kuidagi eriti mõnus. See on vist ka suht ainuke laat, kus mina käinud olen, kust saab endale vajaduselt lammast, kana, kukke, parti või hane osta. Tänavune laat oli ekstra eriline – ikkagi Anne esimene. Soetasin meile mõnusa kandekoti ka, nii et saaksime käed vabad Annekesega ringi liikuda. Sel korral rippus plika issi kaelas.
Täna oli meil suurem riisumise päev jälle ning ma veetsin vist parema osa päevast reha käes ja pilk maas. Ühe une magas Anne niiviisi õues vankris minu seltsis, kuigi unne jäi ta pärast tundi aega jauramist-kisamist-nuttu. Ühe uneaja jalutas Reigoga (kandekotis) Eve juurde. Ja hängis natuke ka vanaemaga enne kui tagasi tuli ja uuesti issi süles magas. Õhtupoolikuse une magas ta juba toas issi seltsis, sest emme polnud ikka veel riisumisega ühele poole saanud. Tõesõna, meil on palju muru. Ja riisumist sai ühe korra kohta liiga palju. Aga mõnus oli ka.
Irinaaa