Sel korral tundub, et oli üsna sündmustevaene nädal. Kõik kulges omasoodu. Anne endiselt ei maga hästi, st tähendab, et ajab meid (või vähemalt mind) öösel iga kahe tunni järel üles.
Nüüd siis tiksub vaikselt juba kuu aega täis sellist kammajaad. Hakka või ära harjuma. Ega üldiselt väga hullu ei olegi. Päeval justkui väga ei aja magama, aga eks see magamatus annab tunda pigem läbi selle, et olen kergemini ärrituv ja õhtuti veidi turtsakas. Ja siis on veel see, et magama jäämine õhtuti on raskendatud. Üks öö jäin magama alles kella 12 ajal. Sel samal ööl ajas Anne mind ja ennast oma kakamisega kell 3 üles ning uinus uuesti alles kell 4.30. Ehk siis… jah. On nii nagu on, mis teha.
Põhjus, MIKS nii on, sai aga nüüd siis ikkagi päris selgeks. Hambad. Mõni aeg tagasi tegelikult avastasime, et alumisel igemel oleks katsudes justkui tunda midagi teravat. Samas näha midagi ei olnud. Sel nädalal käis Annega jalutamas Reigo ema Eve, kes teatas, et nagu oleks näha ka, et hammas tuleb. Siis veel minu silm ei seletanud. Aga täna vaatasime mõlemad Reigoga, et näe, ongi, täitsa hammas paistab. No ma ei tea, kas nutta või naerda, ausalt. Kui hammas lõpuks väljas on, kas alles siis saabub maa peale rahu? Aga kui üks on tulnud, siis tuleb ju kindlasti teine ka kohe otsa? Ja tulevad nad KÕIK siis ükshaaval ja kuu aega ning toovad endaga kaasa Anne, kes ei saa üle kahe tunni jutti magada, ilma, et peaks tissi suhu saama?
Üldiselt tuleb nüüd kõik, mis käeulatusse satub, suhu panna. See on päris naljakas isegi. Tutvustan talle midagi, Anne vaatab, sirutab käed ja pistab suhu. Lemmikmõmmitekiga on nii, et seda ei pea enam vaatamagi. Mulle otsa vaadates haarab ta selle mu käest ja pistab suhu. Meil on üks lelu ka, mis on spetsiaalselt närimiseks mõeldud. Paraku on see kujundatud lapikuna ja Anne küll hirmsasti tahaks, aga kuidagi ei saa seda endale suhu mahutatud. Pakun talle küll seda niiviisi küliti, aga Anne ei tee väljagi ja topib ikka teistpidi edasi. Kui ma ise talle selle suhu topin, siis tehakse sellist nägu, et „mis jama see on?“ Lutti olen ka pakkunud, aga tundub, et luttidel on Anne jaoks mingisugune eriskummaline maitse, mis ei lähe mitte. Nägu läheb kole krimpsu.
Muidu on päevad nagu ikka. Rõõmsad ja lahedad, välja arvatud vankris. Täna käis Reigo Annega kahekesi poes. Vankriga. Olid ära umbes poolteist tundi, võib-olla tiba rohkem. Tuleb siis Reigo tagasi ja ütleb: „Ma ei julge sulle kohe öeldagi, kuidas meil läks.“ Ma mõtlen, et nonii. Kaks varianti – Anne röökis terve aja või Anne magas nagu ingel terve aja. No ei olnud kumbki õige tegelikult. Magas küll, aga mitte terve aja. Kurja häält aga ei olnud tibi üldse teinud. Ausalt, mul tulid pisarad silma lihtsalt. Tahaks ka nii väga jalutada niiviisi nagu kõik teised Annega (või ükskõik kes oma lapsega) – kulged rahulikult, Anne vahib puid kuniks uinub, siis ärkab, et veel puid vahtida ja uinub siis UUESTI ning nii siis kuni koju jõutakse. Mis iganes põhjusel, mulle seda rõõmu antud ei ole.
Irinaaa