Sattusin täna Epp Petrone blogi lugema. Ilmselt ma ei pea juurde selgitama, kellega tegu on. Ma tegelikult ei ole suur reisikirjelduste lugeja. Ilmselt seetõttu, et ma ei ole ise suur reisija. Mitte et ma ei peaks neid huvitavaks. Usun siiralt, et iga raamat võib huvitav olla, aga paratamatult, nagu iga teine inimene, pean minagi tegema valikuid. Ning ma pigem EI vali reisikirjeldusi. Aga Epp tundub isiksusena ka piisavalt huvitav, et otsustasin tema blogi ikkagi üle piiluda, et ehk kirjutab ta ka muust kui sihtkohtadest.
Ja kae imet, kirjutaski! Mulle väga huvitaval teemal – avalik imetamine. Ma ei mäleta, kas mul oli selles osas mingisugune seisukoht enne, kui ma ise imetama hakkasin või mitte. Ilmselt siis ei olnud. Või siis oli sarnane praegusega. Ehk siis, ma ei olegi sellesse kunagi süvenenud. Minu jaoks on see ilmselt alati olnud üks loomulik osa meie eksistentsist, mis ei nõua ega vaja analüüsi. Vähemalt minu poolt mitte. Aga ma ei olegi üldiselt selline inimene, kes kirtsutaks nina, kui näeb trammis paljast tissi, ükskõik mis põhjusel see siis ka paljas ei oleks.
Ühesõnaga, minu jaoks ei ole see teema. Minu jaoks on asi väga selge. Huvitavaks teeb selle teema minu jaoks just teiste inimeste nägemus. Osade inimeste nägemus siis. Tahaksin lihtsalt teada, et millest see tuleb, et mõnd inimest paljastatud naise rind häirib? Või häirib hoopis see osa, et üks väiksem inimene rinna otsas ripub? Ega ei olegi täpselt aru saanud, mis osa see täpselt häirib. Ei tea, kas nad isegi aru saavad.
Epp kirjutas selle kohta, et ju see mingil moel on seotud keskkonnaga, kust nad pärinevad. Ehk lihtne tõde, et kõik saab siiski alguse kasvatusest. Olgu see siis teadlik või mitte. Ma ei tea, mis minu vanemad õigesti või valesti tegid, aga alasti inimese kehad või kehaosad mind punastama ei pane. Ega ei ole mul aega ega tahtmist tegeleda teiste inimeste häbitundega. Selles tulenevalt olen lugematu kordi imetanud avalikus kohas ja sageli ka ilma mingisuguste eriliste võteteta oma rinna või nibu varjamiseks.
Tõsi küll, ilmselt ma ilma lapseta nii naljalt rinda trammis välja ei vupsaks. Noh, niisama. Nüüd kuis on laps, kes kasutab rinda söömiseks, on see muutunud minu jaoks selles konkreetses kontekstis n-ö tarbeesemeks ja ei seostu enam seksiga. Kui rind on koos lapsega, ei ole see minu jaoks erootiline. Ma loodan, et ei ole ka teiste jaoks. Ilmselt ma eeldangi, et ei ole ega põe, mida teised küll mõtlevad. Laps ju sööb. Olen tema joogitops. Ja kui sellest ära võtta erootika, siis mis veel peaks häirima? On siis rind kole? Või lapse söömise vaatamine rõve?
Samas tean emasid, keda ennast kohutavalt häirib avalik imetamine. Või imetamine üleüldse. Üks tüdruk kirjutas, et imetamine tekitab temas tülgastust. Tema jaoks on see vastik ja ta ei taha seda teha. Ka hästi kummaline minu jaoks. Millest selline asi küll võiks tuleneda? Ei oska öelda. Aga tahaksin teada küll.
Mul endal ei ole olnud negatiivseid kogemusi seoses avalikult imetamisega. Ei ole mulle keegi midagi öelnud või erilist tähelepanu üldse pööranud. Kord märkasin, et üks teismeline tüdruk märkas mind puu all imetamas, togis oma ema ja näitas minu poole näpuga. Korraks tundsin end veidralt küll. Et mis mõttes näitabki lihtsalt nagalt näpuga. Olen siis mingi eriline vaatamisväärsus. Ilmselt on selliseid olukordi veel olnud, ainult et ma ei ole tähele pannud. Sest ega ma üldiselt ringi ei vahi.
Kui Annel on nälg, tuleb rind välja. Ei viitsi ma mingit rätti kaasas kanda ega ette-taha vabandama hakata. Pigem vahel lihtsalt poetan viisakusest lause „ma loodan, et kedagi ei häiri“ ja lasen rahulikult edasi. Ma usun, et nii mõnigi sõber, sugulane, tuttav või juhuslik inimene tänavalt on endalegi üllatuseks saanud minu rindu näha.
Kas teil on kunagi tekkinud selliseid küsimusi seoses imetamisega? On see teie jaoks alati loomulik olnud või võttis harjumisaega? Kas avalik imetamine tekitab teis pingeid? On teil negatiivseid kogemusi sellega?
Irinaaa