Olen 20 aastane noor ema ja ootan kolmandat last. Olen 3 aastat abielus olnud mehega, kes on 21 aastane. Meie lapsed on sündinud kõik abielusiseselt. Tõsi, esimene rasedus tuli ootamatult aga selle raseduse jooksul otsustasime abielluda, kuna meie ühine soov oli, et laps sünniks abielus olles.
Esimesest rasedusest sain teada siis, kui olin 16 aastane. Olime mehega peaaegu aasta koos olnud. Terve see rasedus oli mul väga kerge, ainuke halb asi et võtsin 30 kg juurde, kuid muidu polnud eriti tunne et rase oleksin. 17 aastaselt siis sünnitasin. Sünnutus oli ka peaaegu valutu. Sündis siis meie perre armas väike printsess Rihanna. Ta kaalus 3300g ja oli 48 cm pikk. Ja tema väike ilu defekt olu see et ühel jalal oli 6 varvast, kuigi jah kuues oli poolikult arenenud teise varba külge, kuid siiski sellel varballuu ja küüs olemas. Ajapikku tekkis tal probleeme juurde millest ennem polnud aimugi. Hetkel on ta siis tunnistatud raske puudega lapseks, kuigi kõrvalt vaadates väga ei tundugi, et ta seda on.
Teine rasedus oli juba raskem. Juurde võtsin 20 kg( raseduste vahel sain ikka päris palju alla võetud, kuid mitte enam normaal kaalu), esimesed 2 kuud isu polnud ikka väga halb oli enesetunne koguaeg. Kõhujärgi arvasin kõik kes mind nägid, et kindlasti ootan ma kaksikuid. Tegelikult ootasin ma poega, kes oli millegipärast koguaeg 2 nädalat arengust ees. Arstid otsustasid teha mulle plaanilise keisri, kuna UH järgi oli laps nii suur juba, et esile kutsuda ei tohtind enam. Läksin siis 40 + 1 haiglasse sisse. Ise olin siis 17 aastane ja 40 + 2 sündis meil keisri abil suur poeg. Ta kaalus 4820 g ja oli 58 cm pikk. Oligi arvata, et suur tuleb, kuna ise olin ma ka väga suur ja lõpus enam üldse liikuda ei jaksand. Pojal ei läinud haiglas pakutavad riided selga. 56 suurus riided pressiti tal algul selga, et ta ei külmetaks. Hiljem lasin tuua 62 suurus riided haiglasse. Poja nimeks sai Lennart.
Nüüd siis kolmas rasedus ja see veel raskem. See kord raseduse alguses sain ka okserallit tehtud. Hetkel on mul rasedust juba 34 + 5 nädalat. Juurde olen võtnud 14 kg. Kuna mul kolm järjestiku rasedust olnud ja lihased pole vahepeal oma toonust tagasi saanud, siis tundub, et seda rasedust ei taha mul lihased enam hästi ära kanda. Viimasel ajal on tunne, et ma ise olengi üks suur valu, sest pole enam hetke kui ma ei tunneks mitte ühtgi valu. Siiani kui UHs käinud olin oli laps täisa normaalselt arenenud, kuid nüüd, 2 päeva tagasi käisin oli laps 2 kuuga 2 kg juurde võtnud ise olin võtnud selle ajaga 1 kg laps kaalub praegu sama palju kui mul esimene laps sündides ja isegi teine laps kes oli 2 nädalat arengust ees oli 34. nädalal väiksema kaaluga. Siis sain teada, et kõhubeebi pole ikka veel ümber keeranud ja kuna ta nii suur juba on, et siis vaevalt ta seda mahub enam tegema ka. Lisaks sain teada, et pea on väiksem kui keha, see tähendab, et pea ei suudaks parajat sünniteed ette teha. Ühesõnaga kõik viitab jälle keisrile. Ma nii lootsin, et saan ise sünnitada. Ja praegu nii raske oodata seda aega, mil tähtaeg juba tuleks, kuna kodus 2 väikest last, kes vajavad minu hoolt ja tähelepanu, aga ise ei taha enam üldse liikuda, nii raske olla juba.
Rääkige, kuidas teil on olnud, kas iga rasedus kergemaks või raskemaks läinud? Äkki kellegil ka kogemust väga suurt kasvu kõhubeebiga, et kas lasti kanda siis tähtajani või kutsuti enne esile? Mul oli muidugi keiser eelmine, võibolla mõjutab see ka seda, et äkki saan natuke varasemaks oma selle raseduse keisrit. :)
Meie mehega see eest oleme keskmisest väiksemad inimesed aga kaks viimast tulevad suured lapsed. Aga Lennart kes nüüd juba aasta ja 3 kuud, tema ün nüüdseks täitsa keskmist kasvu laps, tal lihtsalt kõhs meeldis ette kasvada.
Oeh, päris jube lugeda kui raskelt need rasedused kulgenud on senini. Oled väga tublisti hakkama saanud ! Kuna ma ise ja mees mul on päris suurt kasvu inimesed, siis on ka minul suure beebiga kogemusi. Raseduse ajal uh-s tundus arstile, et lapse pea on ka liiga väike, vist oli isegi aju liiga väike... Saadeti edasisele uuringule, seal selges õnneks, et kõik on normis. Lihtsalt laps ongi suurem kui tavalised beebid. Enne sünnitust (nädalaid ei mäleta) ennustati uh-ga lapse suuruseks 5,3 kg esialgu ja pärast 4,8. Oli planeeritud esilekutsumine 3 päeva peale tähtaega, laps sündis päev pärast tähtaega. Soovisin ka ise sünnitada, aga kuna kõht oli väga suur, siis arst oli väga mures, kontrollis kas laps on laskunud sünniteedesse. Seda, aga paraku ei juhtunud ja nii sündis minu poeg erakorralise keisriga. Pikkus oli 55 cm ja kaal 4740 g. Haiglas rääkisid kõik, et mu laps on nagu kahe kuune beebi. Tema sünnist siiani räägivad kõik et ta on kolm korda suurem kui teised tema vanused 😃 Kuna ma olen ka ise suuremat kasvu ja mees samuti, siis see mind väga ei heiduta ja pigem räägimegi teemadel kuidas temast tuleb edukas korvpallur. Muidu on laps terve ja tubli, see ongi kõige tähtsam. Soovin sulle edu viimase sünnitusega ja mõtle lohutuseks, et keiser võib olla mõnesmõttes ka abistav, arvestades lapse suurust. Varsti on see kõike möödas ja sul on tublid ja tugevad abilised kodus. Jõudu ja jaksu !