Otsustasin siis blogima hakata igal raseduse nädalal... ja kuna praegu on kõik mul värskelt meeles, siis alustan juba täna esimesest nädalast, kui minus hakkas vaikselt sündima uus elu. Mõnusat lugemist ;)
Enne seda vahetult olin jõudnud liituda perefoorumi toredate triibupüüdjatega ja enda olukorrast rääkida. Olukord oli siis selline, et mul oli nädal aega iiveldanud- isegi lausa oksele ajanud, ei kannatanud enam autoga sõitu ning magasin päeval... magasin palju... 4-5 h lisaks päeval.
Ma ei olnud isegi arvestanud enne seda, et võiksin rase olla... aga vaikselt hakkasid üle pika aja jälle peas mõtted keerlema... ka tuttavad juba rääkisid, et see ei ole normaalne, et mul halb olla.
Olin arstile aja pannud seoses viljatuse uuringutega ning soomes võtab sind vastu üldarst, kes kirjutab kõik üles ning saadab edasi, kus vaja ja siit need asjad algavad...
Mul pidi olema arst 01.10, kuid see inimene, kelle juurde kohale läksin oli töölähetusel... ja minu arst lükati reede 04.10 peale... ma olin veel nii õhinas, et äkki veel ei näitagi midagi...
Foorumis aina säutsusin ja säutsusin, et see ei ole normaalne, et ma olen nii väsinud ja paha olla jne jne...
Unistasin salamisi, et 03.10 on kasupoja sünnipäev, et siis saan äkki talle öelda, et me saame sulle pisiõe või venna.
Kätte jõudis 03.10 ning need algasid mul päevadega... ma olin väga kurb, aga samas ettevalmistunud, aga tahtstin niiväga teha sünnipäeva kingitust kasupojale. Siiski leppisin sellega, sest nii oli ju kogua aeg juhtunud mu eelnevas elus... Aga nüüd oli asi kuidagi teisiti... Sest nüüd ma tundsin, et ma tõesti tahan beebit ja pean enda jaoks kõik tegema, et saaks nii. Söön ja olen rahulik ja olen positiivne, sest kindlasti saan varsti anda ära oma analüüsid ja kui ise ei saa, siis läheme mehega IVFile, aga kindel on, et me tahame ühist last... Ja
Reedel läksin siis arstile ning rääkisin oma loo ära ja ütlesin, et asi on kindlasti minus ja peaks uurima. Arst kirjutas kõik üles ning ütles, et varsti tuleb mulle koju selle kohta teade, et mis edasi saab. No ja nädalavahetus oli siis kerge drink ning laupäeval oksendasin kogu päeva... lihtsalt ei kannata pohmelli, missiis, et väga palju ei joonud, aga olemine nii roheline, kui veel sai olla... ämber voodikõrval tõotasin iseendale, et enam ei joo kunagi...
Kätte jõudis esmaspäev ja jälle autosõit hakkas vastu ja käisin ühes tualetis lausa oksendamas. Päevad olid läbi ning otsustasin taas helistastada tervisekeskusse, et: „Kuulge see ei ole normaalne, et ma oksendan juba pikemat aega, magan ja sada muud muret, et kui mul poleks päevi olnud või nagu mu mees kutsus neid: „tundideks“, siis oleks arvanud, et olen rase“
Sain samal päeval arstile ning rääkisin oma mure uuesti ära... küsiti, et kuidas tsükkel lõppes kas rasedustesti olete teinud jne. Mul koguaeg olnud verevaene tsüklilõpp, seega ei osanud midagi eristada... Läksin siis andsin ära oma analüüsid ja järgmine päev viisin oma uriiniproovi ka ja siis helistati mulle, et ei Te ei ole rase... Nojah... teadsin juba seda, aga ei enne seda oli mees veel rasedustesti ostnud... ma ei hakanud seda tegema... panin kappi ootele, et teen järgmine kord, kuna nad võtavad nagunii HCG...
„Nojah, aga kui ma rase ei ole, et mis mul siis viga on“, küsisin vastu ja sain teada, et mul rauapuudus.
Niilihtne see oligi- käisin siis apteegis ja ostsin endale sealt korraga Retaferi- rauatabletid, kui ka Foolhappe, igaks juhuks noh... peab ju kuskilt alustama...
Õhtud möödusid foorumis teistele kaasa elamises ning samuti lugesin igasuguseid asjakohaseid materjale... kui mees helistas ja küsis, et millega ma tegelen, siis sai vastuseks, et ma haudun... :D
Alustasin ka esmaspäevast juba basaali mõõtmist ning märkisin oma Fertility Friendi kõik üles, aga no minu ärkamine oli vahel ikka nii varajane, samas teinekord hiljem... Ma küll kahtlesin, et kas sealt tulemust saan, aga siiski sain teada, et minu keskmine basaalkehatemperatuur oli 36,6... Ootasin pingsalt nädalalõppu, et tasakesi ja salamisi teha juba Ovulatsiooni test...
Ja tegelikult oli siis juba minu hakkaja munarakk valmimas... Ta oli tugev ning küpses mõnuga ja mina haudusin ja haudusin... Ja meest ei tahtnud ma ka igapäev piinata... ma nn. hoidsin teda, et oleks parem kvaliteet nagu ma ise seda olin arvanud...
Greetel EmmedeKlubi.ee