Esimene nädal peale triipude saamist möödus ärevalt, saatjaks ei-tea-kust tekkinud paanikahood ja pidev kätevärin. Päeviti kimbutas õhupuudus ja ikka veel ka raevukad vihahood, kui mõni töömees jälle kohale ilmuda oli unustanud või tellitud mööbel nädalateks kaduma jäi. Lõuna-Ameerika värk, siin peab kõikide tellitud teenuste täide viimiseks väga palju kannatust varuma. Lisaks hakkasid meie korrusmajja kõrgematele korrustele kolima uued naabrid, kes kõik kortereid pestes oma sodivee üle rõdu serva meie suurele rõdule viskasid. Ja kes KÕIK paar minutit hiljem ukse tagant tigeda ja raseda eestlase leidsid. "Aga mul oli rõdul surnud tuvi," teatas üks ülemistest naabritest murelikult, "ja ma pidin ju ometi rõdu puhtaks pesema!" "MA OLEN RASE!!!" karjus tige eestlane, "MA EI SAA LUBADA ENDA RÕDULE SURNUD TUVI VETT!". Enamikel naabritest hakkas sedamaid häbi ja vähemalt pooled pakkusid end minu rõdu pesema.
Omaette ooperiks sai poodides ja lotoputkades (lotoputkades makstakse siin arveid) järjekorras seismine. Nimelt on Lõuna-Ameerikas asjad korraldatud nii, et seaduse kohaselt on rasedatele, vanuritele, sülelapsega emadele ning invaliididele ette nähtud eelisjärjekorrad. Ja olgugi, et kõht veel esimesel trimestril mitte kusagil välja ei paista, on pikki järjekordi püsti seista täiesti võimatu. Õhku pole, kannatust pole, jaksu pole, tahaks ainult ruttu asjad kaelast ära saada ja pikali visata.
Esimest korda teadliku rasedana läksin arveid makstes eelisjärjekorda. Eelisjärjekorra kõrval lookles sajameetrine tavajärjekord, milles seisjad kõik mind hetkega tigedusega põrnitsema hakkasid. "Kõhtu pole ju," teatas keegi tasakesi sõbrannale. "Valetavad, teadagi..." vastas teadlik sõbranna kibestunult. Ärritunult püüdsin kõhu kuidagi rohkem ette ajada ja heitsin neile vihase pilgu. Millele vastas 100 kibestunud rosinsilmapaari kõrvaljärjekorrast. Siis ilmus minu kõrvale äkki pisike vanamees ja teatas tähtsa häälega, neiu, te seisate vales kohas! "Ma olen rase," ütlesin hapu näoga. Selle peale ehmatas vanamees ära, pomises midagi vabanduseks ning kadus. Järgmiseks ilmus minu selja taha eelisjärjekorda üks viimase trimestri rase koos sõbrannaga. Ma panin igaks juhuks käed kõhule. Nagu filmis. "Valetab," kuulsin äkki rasedat mu selja taga sosistamas, "endal kõht nii madalal, see pole kellegi rasedakõht!!!"
Vaevu. Vaevu. VAEVU suutsin end tagasi hoida, et mitte ümber keerata ja suurekõhulisele küünikule üks hea litakas vastu kõrvu anda. Õnneks tuli lõpuks minu kord, sain arved makstud ja ruttu koju joogat tegema.
Umbes kuuenda rasedusnädala reedel märkasin õhtul äkki imepisikest määrimist. Süda ütles küll, et kõik on korras, aga otsustasime kaasaga, et igaks juhuks on parem minna kontrollima. Kell oli juba südaöö ligi, nii et sõitsime kodu lähedale valvekliinikusse. Kabinetis ootas eest meesarst ja kaks õde. Rääkisin oma mure ära ning läksin läbivaatusele. Ilma pikema jututa suskas näitsik mulle sõrmed sisse ja teatas siis reipal toonil, et niimoodi, proua Liis, ilmselt jääte oma beebist ilma! Minge aga koju ja tulge tagasi alles siis, kui verejooks suurem on. Meie nädalavahetusel ultraheli ei paku, nii et kui on soovi, uurige mujalt. Kena õhtut!
Ja nii seisime me ühtäkki keset pimedat ööd helendava haiglahoone ees ja ei osanud aru saada, mis just äsja juhtunud oli. Me olime vaevu jõudnud beebiuudisega harjuda, kui niisama lihtsalt võeti see teadmine meilt tagasi? Minge koju ja oodake verejooksu suurenemist? Mingit verejooksu ei olnudki, ainult väike määrimine! Tol öösel ei saanud me vist kumbki sõba silmale ja järgmisel päeval õnnestus saada pühapäeva hommikuks ultraheli aeg.
Terve laupäeva veetsin igaks juhuks voodis. Pühapäeva hommikul oli päike veel madalal ja esimesed linnud laulsid, kui me ärevalt ultraheli poole sammusime. Põlved värisesid. Ukse taga pidime veel umbes 40 minutit aega parajaks tegema enne, kui meie kord tuli. Ja siis tuli arst ja meid viidi kabinetti, põlved värisesid veel rohkem, ekraanile ilmus pilt... "Täiesti terve pisike embrüo ja süda juba lööb!"
Sellel hetkel hakkasin ma lihtsalt valju häälega nutma. Esimest korda nägime oma oatera päriselt ekraanil ja kogu viimaste nädalate pinge langes ühekorraga õlult. Arst läks peale seda kabinetist ära, et ma saaks riidesse panna, aga meie seisime seal vist veel oma 10 minutit ja ma ei suutnud enam järgmised paar tundi nutmist lõpetada.
Greetel EmmedeKlubi.ee