Tänaseks päevaks olen ma tegelikult juba 15. nädalat rase ja esimene hullumeelne trimester on juba möödanik.
Sellegipoolest on oluline sellest rääkida, kuna see aeg oli lihtsalt niivõrd oluline. See oli etapp, mis tuli läbida. Ja minu jaoks ei olnud see kerge.
Kõik algas suure paanikaga ja kuskil alates viiendast rasedusnädalast läks olukord eriti hulluks. Siis hakkas minu nahk minu vastu töötama ja vistrikke suure õhinaga tootma. Kohe ma muidugi seda rasedusega seostada ei osanud ja olin väga õnnetu, et mul teine puberteet peale on tulnud….
Siis hakkas iiveldus. Paar nädalat olin korralikult rivist väljas. Igasugune mõte toidust ajas mind öökima. Mugav ei olnud ei jalutades, istudes ega pikutades.
Umbes samal ajal tekkisid mul ka ülevoolavad emotsioonide puhangud. Oli päevi, mis algasid sellega, et ma lihtsalt nutsin, isegi arusaamata miks. Kui jäin rongist maha, nutsin. Unustasin midagi tegemata, nutsin.
Muide, seda unustamist hakkas ka kohe märksa tihedamalt ette juhtuma. Ei teagi tegelikult, kas see on otseselt rasedusega seotud, vaid lihtsalt tingitud sellest, et mu elu hakkas keerlema ainult ühe asja ümber ning kõik muu tundus vähem tähtsam ja kippus ununema.
Üks asi, mida mäletan selgelt veel, oli tugev üksinduse tunne, mis mind päris pikalt valdas alguses. Seda ma ei oleks küll osanud ette ennustada, et sel hetkel, kui avastan, et ma ei ole enam mitte kunagi täiesti üksi, võiksin ma end nii võimatult üksikuna tunda.
See on aga kõik nüüd möödanik. Kool hakkab vaikselt otsi kokku tõmbama ja korteri remont sujub. Ja esimene trimester on läbi ja läinud on ka iiveldushood, vistrikud, üksindustunne…. üldse kõik negatiivsed emotsioonid, mulle tundub.
14. rasedusnädalal nägime jälle präänikut. Kuidas pärast seda on üldse võimalik midagi negatiivset näha?:)
