Nonii, nüüd on siis mõned päevad juba möödas prääniku arvatavast sünnitähtajast (4. juuni). Üldiselt ma väga ei kurda. Mul ei ole ääretult raske või ebamugav olla. Muidugi, kui peaksin sellele küsimusele vastama öösel, siis ilmselt oleksin natuke teises meeleolus (närvivalud on endiselt igaöised külalised). Päevad on aga rõõmsad. Juhul kui mul on midagi teha. Igavus on see, mis mind sünnitama ajab. Ja loomulikult need igapäevased kõned ja kirjad, et „noh, uudiseid ei ole juba?“
Ja nii ongi. Kui ilm on ilus ja mul on mingi plaan, ei sega see kõhubeebi minu elu sugugi. Olen ju tegelikult kõhuga päris harjunud, mul on mitu ilusat kleiti, mis selle eriti ilusaks teevad ja hea rahulik on ka kõhus elava lapsega. Siis on ka selliseid päevi, kui päike ei tulegi välja või mul ei ole midagi oma ajaga ette võtta ja siis ma võiksin suisa igavusest lolliks minna! Need on need päevad, mil iga normaalne puhkav inimene võiks kätte võtta mõne raamatu või jumala eest, magada hommikul sisse, aga mina, lõpurase, ei leia sellisteks tegevusteks enam piisavalt sobivaid asendeid.
See nädal oli mul jälle ühtlasi ämmaemanda vastuvõtt. Kuigi ma lootsin nii palavalt, et ma ei pea enam topsi pissima ja seda Tallinnasse haiglasse vedama, olin ma siiski selleks sunnitud. Sel korral oli isegi natuke põnevust visiidil. Esimese hooga ei õnnestunud ämmakal lapse südamelööke leida ja tegi suuri silmi, et kas tõesti on laps end nüüd teistpidi keeranud. Õnneks siiski mitte, natuke kobamist, aga südametöö ja pea (fikseerunud kujul) leiti üles. Südametöö hea ja ühtlane (ilmselt magas).
Minu üllatuseks ja suureks heameeleks saatis ämmakas minu ka KTG alla, et kontrollida emakatööd ja ka lapse südametööd ning liigutusi. Sain seal ikka väga vähe lamada (üks tüdruk, kes lamas enne mind seal, lamas ka siis veel edasi, kui ma ära läksin), sest mu emakas on lihtsalt niivõrd igav! Mitte midagi ei toimunud seal. KTG arst veel tuli ja õitses, et ma võin juba minna, laps tunneb end hästi. Mina siis vastasin, et natukene võiks ta juba end ebamugavalt seal tunda, tähtaeg juba käes ju. Naersime mõlemad, kuigi salamisi lootsin, et aparaat näitab ikka mingit märkimisväärset tegevust.
Ja nüüd on siis nii, et kui teisipäevaks ei ole meie printsess ilmavalgust näinud, siis lähen uuesti oma pissitopsiga Tallinnasse. Samal päeval kell 14 uuesti KTG alla ja kell 17 arstile. Arst pidavat sel korral minu emakat päris piiluma ja torkima ka. Kuuldavasti pidi selline tegevus mõningal juhul sünnitustegevuse esile kutsuma. Kui see aga ei õnnestu, siis määrab ta mulle sünnituse esile kutsumise aja, tagumiseks kuupäevaks 16. juuni.
Minu kõige suurem mure praegu ongi see nõme pidevalt edasi tiksuv aeg. Ma tahaksin lihtsalt niii väga, et Anne valiks ise oma tulemise aja ja kõik kulgeks loomulikku rada pidi. Et ei oleks mingeid emaka näppimisest tingitud sünnitamist või veelgi hullem – esile kutsumist. Tahan ka ärgata öösel märga voodisse, kuna veed on puhkenud ja lugeda kodus minuteid emaka kokkutõmmete vahel. Mis peamine – tahan, et Anne tuleks just siis, kui tema selleks valmis on. Ilma igasugu sekkumiseta. Ja nii ma muretsen, et ei tea kumb enne tuleb – kas saab Anne valmis või katkeb arstide kannatus.
Greetel EmmedeKlubi.ee