Ameerika lastearstid hoiatavad vesisünnituse ohtude eest, Eesti ämmaemanda hinnangul aga pole vette sünnitamise ohud-riskid kuidagi suuremad kui tavasünnitusel.
Mõne nädala eest ehmatas ka Eesti vettesünnituse pooldajaid uudis, et Ameerika lastearstide ja naistearstide ühingud soovitavad vettesünnituse ära keelata: beebi uppumise, hingamisprobleemide ja infektsioonide riski tõttu.
Muret tundis Emmede Klubi lugeja, kes saatis meile küsimuse: "Ameerika teadlased olevat avastanud, et vette sünnitamine on lapsele surmavalt ohtlik, kas see siis tõesti on nii?"
Kuigi vastsündinutel on refleks vett mitte sisse hingata, võivad mõned beebid seda Ameerika arstide hinnangul siiski teha. Vannivesi sisaldab aga ka ema väljaheidete osakesi, mis võivad tekitada infektsioone, vahendab Livescience Ameerika arstide seisukohta.
Seega soovitavad Ameerika arstid: naised võivad ju vannis sünnitusvalusid leevendamas käia, kuid väljutusperioodi ajaks tuleks kindlasti vannist välja ronida.
Mida arvavad ameeriklaste soovitusest Eesti spetsialistid?
Eestis on sünnituse ajal vanni kasutamine üsnagi populaarne, vann on olemas neljas Ida-Tallinna Keskhaigla üheksast ja seitsmes Pelgulinna Sünnitusmaja samuti üheksast sünnitustoast.
20-aastase töökogemusega ämmaemand Moonika Tammel ei näe ühtegi põhjust, miks vesisünnitus oleks ohtlikum kui tavaline kuivsünnitus. Seda muidugi juhul, kui veetemperatuur on õige ja abistajal on olemas vee all töötav doppler lapse südametegevuse mõõtmiseks - tänapäeval on kõik vajalikud tingimused tagatud.
"Teadusuuringuid kõrvale panna mul ei ole, aga olen näinud ja vastu võtnud palju vettesünnitusi - kõik need lapsed on elus-terved," kinnitab Tammel.
Üldjuhul vastsündinu vannivett sisse ei hinga. "See on sellepärast, et hingamisrefleks tekib, kui lapse keha õhu käes jahtuma hakkab. Vannivees on sama soe nagu lootevees ja ei teki seda refleksi," selgitab ämmaemand.
Erandeid muidugi on, kuid erandeid ja ohtusid esineb samamoodi tavalise sünnituse puhul. Näiteks ka kuival võib laps kokku puutuda ema väljaheidetega!
On täiesti normaalne, et ema pärasoolde võib olla enne sünnituse algust jäänud mingil määral väljaheiteid. Lapse pea lükkab pärasoole tühjaks, see on vältimatu. Vannist korjatakse kaka sõelaga kiirelt välja, kuival maal pühitakse paberiga. Väljaheidetega kokkupuutunud ala steriliseerima ei hakata ometigi kummalgi juhul, selgitab Tammel.
"Sünnitus on selline protsess, kus emast tulev laps puutub kokku oma elu esimeste mikroobidega - ema mikroobidega, mis loovad talle mikrofloora," sõnab Tammel.
Et vannivette sündinud lapsel ei teki kohe hingamisrefleksi, on Tammeli hinnangul vesisünnituse oluline boonus. Kuival hakkab laps õhku ahmima kohe, kui pea on sündinud - tal võib hakata kitsas kohas paha hingata, ta võib minna näost siniseks ja tema ülejäänud keha hakatakse kiiresti välja kangutama. Vettesünni puhul laps pärast pea väljutamist veel ei hinga ja seega saab emale-beebile anda rahulikult aega järgmise tuhuni, et õlad ja ülejäänud keha alles siis loomulikult väljutada.
Tõendeid, et just vettesünnitus lõdvestaks lihaseid-kudesid ja vähendaks rebendite tekkimist, Tammelil ei ole. "Oluline on see, kus naine ise suudab paremini lõdvestuda - kas ta tunneb end paremini ja kontrollib olukorda kuival maal või vannivees, seal tuleb ka sünnitada," soovitab ta.
Mida arvad vettesünnitusest sina?
