Jälle käes on siis uus nädal ning kui nüüd tagant järgi kirjutada siis ees olid hullud nädalad- Jõulud ja reisimine ei sobi minu eluga hetkel kohtu ning seetõttu olen olnud ka pikemat aega vagane- SEE 10 PÄEVANE REIS OLI NII KURNAV, ET MÕTLEN SIIANI HIRMUGA TAGASI SEDA REISIMIST JA LATERDAMIST.
Igatahes see on see nädal, kui mina otsustasin, et lähen varem Eesti ja lasen mehel ja kasupojal natuke hiljem järgi tulla- lihtsalt sellepärast, et ma tahan natuke ringi vaadata- käia sõprade juures ning vanavanaema haual, sugulaste juures, kes on mu mehe jaoks siiski võõrad veel.
Mitte mingeid erilisi tundemärke raseduse kohapealt mul ei olnud- ainult see meeletu söögiisu ning isegi mu sõbrannad ja tuttavad olid shokis, et ma söön nagu metslane.
Kaal oli mühinal tõusnud ning juurde olin selleks ajaks algkaalust võtnud juba kolm kilo... Ja see suurenes järjest- aga see oli esimest korda elus, kui ma selle pärast ei muretsenud- ja olin uhke oma söögiisu ja keha ümaramaks muutumise üle, kui varem buliimikuna.
Veetsin paar toredat päeva ühe sõbranna juures ning nende jaoks oli see samuti tore uudis- ma olen lõppude lõpuks ometi rase ning see on isegi kui mõelda kohati suurem rõõm, kui mina tunda oskasin.
Erinevused, mis ma sel nädalal enda muu nädalaga leidsin on need, et ma tahtsin meeletult salateid süüa- küll kapsa-porgandi salatit, küll peedisalatit, küll kurgi salatit jms. Ja neid ma kühveldasin endale tuttavate juures sisse ka nagu poleks elus neid salateid näinud- teised vaatasid ja imestasid suud lahti.
Ühel toredal päeval käisin siis vanavanaema haual ära ja peale seda vanatädi juures jutustamas. Haualt tulles olin nii näljane, et otsustasin, et käin võtan Szolnoki peatuse kiirtoidu restoranist endale friipelmeenid... Oi kui head need olid... ma mäletan siiani seda maitset ja unistan ka nendest- peakski uurima kui palju fritüürid maksavad, et endale kodus ka taolisi asju meisterdada.
Käisime siis tädiga poes ära ning ta ostis tavalist kartulisalatit ja tavaliselt ma seda soomes ju ei saa, kui ise ei tee, aga vot seda oskan öelda, et sisse see mulle ei läinud- sõin meelsamini võileiva seal ja siis neid värskeid salateid krõbistasin kõrvale.
Vanatädi oli ka juba loobunud ja ega uskunud minusse enam- mu käitumine oli eelnevas elus olnud lõpupoole enne Soome tagasitulemist alla igasuguse normi- ma olen aus enda vastu. Võtsin tädilt (pensionär siiski) 20€ võlgu ja enne kui jõudsin tagasi maksta kolisin Soome- vähemalt selle patu sain heastatud ning enesetunnegi oli parem ja veel toredam oli teda näha ning samuti see haud on mulle eluks ajaks oluline, sest seal puhkab minu elu kõige-kõige kallim inimene... Inimene, kes armastas mind jäägitult... Inimene kes suri täpselt kuu enne minu sünnipäeva ja maeti kuu peale ema sünnipäeva- irooniline kas pole!
Õhtul käisin siis ikka uuesti läbi sellest kiirtoidu restoranist ning võtsin endale veel ühed pelmeenid ja peale selle burgeri ka... pool sellest burgerist sõin ära ja kui ma äkki tundsin siis, et nii... siin see tuleb välja ka- ja ma konkreetselt käisingi bussipeatuse taga oksendamas- esimest korda nii, et see oli midagi enneolematut...Sealt algasidki minu haiglased iiveldushood- nädalaid oli siis täitumas 11 ja nii ta algas... ja mina veel unistasin, et ma pääsen sellest rõvedusest.
Paar järgmist päeva veetsin teise sõbranna juures, kelle pisemat last (praeguseks 10) olen ma kunagi imikueas hoidnud... ja nännutanud- sõbrannagi oli nii õnnelik, et ma olen rase ja see pisike poiss, kes kunagi oli ka minu hoida oli suureks kasvanud... Selle järgi näed, kuidas aastad mööduvad- kummaline, kas pole?!
See tore poisslaps hoiab ning mäletab mind siiani- oli korra isegi dilemma, et jääksin nende seltsi tol ööl, aga ma olin lubanud minna tagasi, kust ma siiski tulin... ja seda sõna ma toopäev pidasin...
Järgmisel õhtupoolikul kui täitus 11 nädalat jäin aga sinna ning teadsin, et homsel päeval, 20.ndal detsembril tuleb mul minna Shoisi juurde ning sealt mehe ja ta kasupojaga edasi Saaremaale ämma juurde- sest kohe-kohe on algamas Jõulud, mis sel hetkel ei tundunudki nii hullud! Lõpule oli jõudnud minu 11. nädal. Ma olin õhinas järgneva päeva pärast ning uinuda palju ei suutnud, aga see tuli ka sellest, et ma suutsin poole ööni sõbrannaga lobiseda ja maailmaasju arutada...
Greetel EmmedeKlubi.ee