30ndal läksime tarkade mehega nägudega kell 11.00 Naistekliinikusse ning ootasime seal uksetaga- vastupidiselt eelmisele korrale ma olin seekord täiesti rahulik, sest ma olin korra juba oma beebit näinud 10 päeva tagasi ning kuna dr. Šois ütles, et kõik on normi piires, siis ma ei osanudki enam muretseda ja see oli ka hea, sest süda ei peksnud ja käed ei värisenud.
Algul rääkisin natukene aega ämmaemandaga, kes uuris, et kuidas mul on läinud ning võttis mult pissiproovi- see võetakse igakord, kui ma arstile lähen.
Minul oli läinud hästi muidu, aga sel hommikul oli mu kergelt halb olla- olin tõbine ja aevastasin ning seal ooteruumis ma katsusin teistest rasedatest võimalikult eemale hoida, et mitte neid Jumala eest nakatada.
Igatahes oli arst, kes mind uuris tore ning mees istus rõõmsalt pingil ja vahtis ekraanile, kui beebit uuriti.
Esialgu tehti vaginaalne UH ning kontrolliti emakakaela ja muud sellega seonduvat ning siis ütles ta valjul häälel, et ei- beebi on juba päris suur ja peab ikka kõhu pealt beebit uurima- ja siis hakkas kino pihta- no ta hüppas ja möllas seal omas mullis ning teda üldse ei häirinud, et mis tehakse- mulle lausa tundus, et ta on päris edev- siputas, tegi jooksusamme ja hüppas ühest kohast teise- pots ja pots- kummaline, et me seda ise ei tunne nii vara, sest mulle tundus nagu ta oleks tõega suurt möllu korraldanud seal.
Kuklavoldi suurust mulle ei öeldud ning ka südamehäält ma ei kuulnud- küll aga nägin seda pisikest ala tuksumas- arst ütles, et kuklavolt on korras ja lapse pea-pepu mõõt oli kahe nädalaga kasvanud 2 cm. Kas ta tõest viskabki nii kiirelt pikkust juurde hämmastas mind.
Äratulles arvestas arst ka tähtaja uuesti välja ning leidis, et see beebi sünnib 4 päeva varem- see pandi kohe ilusti ka rasedakaardile kirja ning mina olin isegi natuke pettunud- ma nii lootsin, et ta sünnib täpselt pool aastat peale minu sünnipäeva- oleks olnud süda talvel sünnipäev ja süda suvel mu imelisel printsessil.
Nii siis muutuski minu tähtaeg väheke lühemaks- arst korra mainis, et beebi pea-pepu mõõt on ka liiga suur- vb oligi ta siis kasvanud liiga palju selle kahe nädala või siis tegelikult kümne päevaga, aga murest see mulle ei tekitanud.
Mälestuseks kuklavoldi mõõtmiselt sain 4 pildikest- ühel toredasti demonstreerib Tirts oma jalgu ja peput, mis mulle nalja tegi. Nägu ma taaskord ei näinud ja ega see mind praegu ei muserdanud ka- küll tuleb ka see tore päev, millal ma temaga näost näkku kohtun.
Nüüd oli mul oodada järgmist visiiti nn rasedusejälgija juurde, mis toimub 7.01 ning sinna oli rahulikult nädal aega oodata.
Ootamas oli meid aasta vahetus ning mind hirmutasid igasugused istumised ja lobisemised suures lauas- justnimelt Jõulude järelkaja oli sinnamaale kurnav ja kui aus olla siis on see kurnav ka Jaanuari lõpus.
Vana- Aasta saatsime ära rahulikult- mehel oli sõber siin ning õde tuli ka öösel töölt ning ma otsustasin ise mitte seekord ei vaaritada ega ette valmistada- pakkusin meestele välja, et kui nemad soovivad, siis palun väga ja nii see läkski. Mehe sõber on endine kokk ning talle ei valmista probleeme teha erinevaid suupisteid ning snäkke rääkimata pearoogadest jms.
Seega mina magasin praktiliselt kella 10neni ja siis kui ärkasin olid poisid juba toredas tujus ja näksisid igast toredat pidusööki.
Enne 12 läksime siis kolmekesi välja ning vedasin kaasa ka oma koera, kes kunagi kartis saluute, aga nüüd ei teinud teist nägugi ning vaatasime saluute ja kes jõi shampust ja soovis Uut ja paremat aastat ja kes niisama vahtis suu ammuli saluute- ilus oli küll ja loomulikult läks ka südamealt selline kõhe tunne korra läbi- see on minu viimane aasta vahetus kui ma ei ole ema rollis... Ja siis tuli miljon mõtet, et minu 30 juubel, minu viimane sünnipäev jne jne.
See aga ei muuda minu rõõmu olla rase ning nautida seda täiel rinnal.
Küll oleme me pannud tähele rohkemaid tujumuutusi ning nõudmised on mul ka suurenenud- korra nõudmine eesotsas. Samuti aga toidueelistused- millegi pärast avastan end tihemini mõtlemas magusale- koogid, saiad, shokolaad jms... Ja ikka veel Coca- Cola, mis oli pikka aega mu vaieldamatu lemmik ja seda kohe raseduse algusest saati- aga tänaseks ma tean, et mul on selleks ka põhjust. Sellest aga räägin siis, kui olen oma mõtetega jõudnud 16ndasse nädalasse!
