Olen nüüd juba märgatavalt kõhukas ja kõik, nii tuttavad kui võõrad, tunnevad minus ära raseda. Ka mina hakkan end vaikselt täitsa rasedana tundma.
Tegelikult juba mõnda aega vaevab mind see asjaolu, et ma ei saa tavapärasel moel trenni teha. Varem, kui tekkis tahtmine end käsile võtta, tegin seda ikka südamega. Tõttasin kohemaid jõusaali, pumpasin seal nii mis higi väljas või tegin kiiremad ja pikemad jalutusringid või võtsin ette oma koduse treeningrežiimi, mis koosneb kükkidest, kätekõverdustest jms. Muidugi ei puudu minu katsetustest ka jooga ja pilates. Ühesõnaga, ma tegin kõike, mida aga sain!
Nüüd. Nüüd ma olen rase part, kel võtab viiendale korrusele ämmale külla minema võhma välja. Ma tean, et olen selles ise süüdi. Kuna mul käivad need treenimised hooti, siis parasjagu sattus minu raseduse algusaega see periood, mil ma trennivajadust ei tundnud. Ja siin ma nüüd olen. Vormist väljas ja kõht aina kasvab.
Ausalt, vahepeal ma ikka olen kodus neid jooga harjutusi teinud ja jalutanud olen ka, aga kui ühest küljest muretsen ma, et võin teadmatusest präänikule viga teha, siis teisest küljest tunnen, et mitte miski ei ole justkui piisav.
Siis aga andis maailm mulle võimaluse end pingutada. Nimelt sadas eile kena hunnik lund maha. Ma elan eramajas ning meil on maja omanikuga selline kokkulepe, et mina ja mu elukaaslane hoiame õue korras ehk vajadusel roogime talvel lund. Mees mul otsustas aga just sel nädalavahetusel mitte kodus olla ja nii pidin mina selle maja ümbruse käsile võtma (mainin ära ka, et oleme maja ainsad üürnikud). Tahtmata eriti nõrgukesena näida, ei helistanud ma ka vennale ega mitte kellelegi, kes oleks potentsiaalselt võinud tulla ja minu eest töö ära teha. Uhkus ei lubanud.
Mulle meeldib lund rookida ja esimesed kümme minutit ehk oligi päris mõnus. Õues oli ilus ilm. Meeletult külm ei olnud, tuult ka eriliselt ei olnud ja taevast langes kerget lund. Siis aga hakkasin tundma oma selga, siis juba õlga ja kui ma pooleteist tunni pärast rookimisega lõpule jõudsin, oli mu nahk korralikult märg ja mina täitsa omadega läbi.
Aga uhke tunne oli ka. Ei vajanud ma kedagi. Sain täitsa omal jõul hakkama. Ja sain nii muuseas ka oma trenni tehtud. Ka sellepärast oli hea meel. Täna hommikul sain sama kava uuesti läbi teha, sest öösel oli vahepeal kena kiht uuesti maha tulnud. Sel korral oli juba märksa kergem, aga võttis üsna võhmale siiski.
Õue puhtaks saanud, otsustasin poodi kapata. Loomulikult naasesin sealt paksult täis kotiga ja sain end jälle tunda kui rase part. Maailma kõige aeglasemal sammul vaarusin koju ja ohkasin, et küll see treenimine on ikka üks surnud ring. Olen liiga nõrk et treenida, kuigi tean, et olen liiga nõrk, kuna ei ole piisavalt end treeninud!
Veebruarikuus lähen külastan sellist asja nagu ITK Jooga-Vestlusring. Ehk saab sealt nippe koduseks treenimiseks.
