Tere, mina olen Pilleriin ja sündisin Septembris 2013. Minu sündimise lugu algas sellest, et ämmaemand saatis mu emme 39. rasedusnädala alguses sünnitusabiarsti vastuvõtule aga me ei osanud sellest veel midagi erilist arvata. Minu kasvamine emme kõhus kulges hästi ja suuremate muredeta. Lootevett oli viimasel ajal küll palju aga minu meelest oli kõik väga tore – sulistasin-siputasin soojas vees mõnuga ja emme käis tihedalt ultrahelis mind jälgimas- vee kogus aina suurenes, jey!
Kui sünnitusabiarsti juurde jõudsime, siis tahtis ta meid kohe haiglasse esilekutsumisele saata. Olin nördinud, et mina ei saagi ise otsustada oma sündimise päeva üle, aga kui aus olla, siis oleksin emmekese päris ära piinanud tõesti. Viimased kuud ta magada eriti ei saanud ja valulik surve ning õhupuudus ajas pidevalt üles. Emmel õnnestus haiglasse minemine venitada järgmise hommikuni, et asju pakkida ja lõpetada viimased asjad minu tulevases kodus.
Esile kutsumine tähendab kenakest hulka lisa hormoone ja teisel ööl täiesti magamata, puhkesid lõpuks veed – emme sai nüüd hingata aga minu mõnusalt avar pesa oli kuhugi kadunud!!! Magasime paar tundi, kuni algasid tuhud – ühed tüütud asjad, mis mind millegipärast surusid. Sain aru, et emmel oli valus, kuna hakkas jällegi neid erilisi hingamisi tegema, mida muidu jooga tundides harjutas. Tuhud tulid iga 3 min tagant aga vaid pool minutit jutti.
Keskpäevaks lubati emme sünnitustuppa aga olime juba väga kurnatud. Siis algasid tõelised valud, kuid aparatuur arvas, et meil ei saa valus olla ja samas polnud ka emaka kael piisavalt avanenud. Kuulsin emmet röökimas-möirgamas nii et kõri vist valus ja ootamatult ajas iga valuhoog teda iiveldama. 3 tunni pärast pakuti, et pannakse epiduraal (emme lubas mulle sünnitada loomulikult ja ilma mingi keemiata aga näe, olukord nõudis risti vastupidi). Valud ära ei kadunud, nagu ekslikult lootsime, vaid ainult leevenes. Ämmaemand soovitas puhata ja magada aga see muidugi ei õnnestunud. 3h pärast oli emaka kael avanenud piisavalt ja seega teed valla pressideks aga tuhud oli harvenenud ja nad pidid epiduraali keemia vastu uut keemiat veeni laskma (valud tulid täiega tagasi). Ämmaemand julgustas, et nüüd on valud lamedamad, et lihtsalt pressida vaja aga ma ei hakanud välja liikuma, kuigi siplesin, kuidas sain – miskit nagu hoidis kinni. Emme oli oma esialgsete valudega ja presse peaaegu et polnud. Järsku kukkusid minu näitajad (emme oli voolikuid ja juhtmeid pidi masina küljes algusest peale) ja siis kuulen, et meid tuleb kohe üldnarkoosiga keisrilõikele viia. Hiljem kuulsin, et nabaväät oli 3,5 korda ümber minu kaela olnud ja hoidis emme sees kinni ega lasknud välja. Arvan, et keerutasin end siis, kui meeleheitlikult üritasin ise ilmale tulla.
Operatsioonitoas rebenes veel emakakael ja hulgaliselt veresooni enne, kui mind lõplikult välja aidati. Seetõttu kulus emmekese kokku lappimiseks ca 1,5h ja ei ole aimugi, mitme doonori veri ta elu päästis.
Samal ajal sain põhjalikumalt tuttavaks issiga, kui tema rinnal puhkasin ja üksteisega tõtt vahtisime. Issi on mul üks vahva sell ja kui ma kogemata ta rinnanibu pigistasin, siis tegi ta eriti naljakat nägu. Tund tunnilt muutusin aina näljasemaks aga emme magas ikka veel. Lõpuks oli ta küll ärkvel aga ämmaemanda arvates liiga uimane ja värisev ning talle lisati veelgi mingit keemiat. Ämmaemand naljatas nüüd, et oleme saanud kogu kokteilide menüüd maitsta, mis sünnitusmaja menüüs pakkuda oli: esilekutsumisest kuni narkoosist ärkamiseni välja. Siis kuulsin, emmet kähiseva sosinaga küsimas tema käest, et kas väikesel (minul siis) oli tüsistusi - EI OLE, ma ei kannatanud! Ja siis, kui emme pilk veidi selgemaks sai, saabus kõrghetk: issi pani mu otse emme rinnale. Oehh, olin tõesti väga näljane ja iga hingetõmbega halisesin imevaikselt. Ka sel ööl ei suutnud me eriti rohkem magada aga eufooria ja kogu see keemiate virvarr lubas meil jätkata liikumist selles kummalises tunnelis – nüüd siis mina juba emme kõhust väljaspool. Algas emme jaoks tilgutite ja imetamise maraton. Neljandal päeval lubati koju, kuna kosusime päris hästi. Kuulsin tihti ema nutmas, et kehasse jäänud mälestust valust veidigi vähendada aga uskumatu, kui palju kõhulihaseid tuleb selleks kasutada aga need olid just alles kokku õmmeldud ning äärmiselt tundlikud.
Sünnitusmajas pandi kohe tähele minu pikki ripsmeid ja olen vist üldse rohkem issi moodi – õnnelikud tütred pididki olema issi nägu.
