Siis aga kuulsin märksa selgemalt ära tuntavat heli – meie taarakottide kolinat esikus. “Kas tõesti mees on nii vara juba kodus?” mõtlesin ja otsustasin siis talle vastu minna. Tegin koridori ukse lahti ja mida ma näen? Taarakotte, mis meil kohe ukse taga seisid, enam ei ole! Astun siis paar kiiret sammu järgmise koridori ukseni ja näen, kuidas mingi TÄIESTI VÕÕRAS INIMENE astub meie välisuksest välja, meie taarakotid käes!!!

No mis mõttes??! Lõhna ja välimuse järgi oli tegemist pompsiga. Jah, just nii, mingi kodutu inimene lihtsalt käis ja katsus minu välisust. Olles avastanud, et see on lahti, otsustas ta ennast sisse lasta!! Ja veelgi enam, natuke ringi shopata! Tõesti ei tea, kas ta oleks midagi veel endaga kaasa võtnud, kui ma ei oleks vaatamata tulnud, et mis meil esikus toimub!! Meil on ju esikus igasugu head ja paremat, alustades ehitusmaterjalides ja meie üleriietest ning lõpetades tolmuimeja ja kartulitega…. 

On vist ütlematagi selge, et olin KERGELT shokeeritud. Oma mõttes jooksin ma talle järele ja karjusin: “MIDA SA MEES ÕIGE ARVAD ENDAST!” Aga olin "natuke" ehmunud ja seisin lihtsalt koridori uste vahel, tardunud, klammerdudes kätega oma hommikumantli ääre külge…. 

Panin küll ukse kohe lukku pärast, aga kurja, pärast ei saanud esikusse ilma enne sügavalt sisse hingamata minna. Lihtsalt kogu aeg oli selline tunne, et ei tea, kes mulle vastu vaatab, kui ukse lahti teen…..

Mõttes ketrasin neid õhtuid, mil ma meest koju ootan, välisuks lahti ja ise end vaikselt magama keeran. No tõesti ilmselt ei kuuleks sissetungijat enne, kui ta mul juba köögis oleks... Õnn oli, et see pomps mind ikka veel valgel ajal tülitas. Ööpimeduses oleks vast tõesti kohe sussid püsti visanud..

Kes need sellised nahhaalid on, ma ei saa aru, kes lihtsalt heast peast võõraid uksi katsuvad ja PÄISE PÄEVA ajal sul esikus vargil käivad??!