Päris ausalt, kuni eilseni ma ei olnud kordagi veel jõudnud mõelda, et võiks juba sünnitada või kui jube koormav see rasedus ikka on. Ega ta alati just kõige mugavam olnud ei ole, aga üldiselt tunduvad need positiivsed aspektid (keegi madistab sul kõhus, pereloomise rõõm jne) kaaluvat negatiivsed üle.
Eile siis aga oli üle mõistuse nõme õhtu ja öö. Täiesti tühja koha pealt hakkas mul kõht lihtsalt valutama. Kuidagi hästi raske, vastik ja ebamugav oli olla. Ükski asend ei sobinud enam, ei saanud ei istuda ega lamada, lihtsalt väänlesin voodis nagu palavikuline. Õnneks oli see justkui hetkeline, sest nii ootamatult nagu see tunne oli tulnud, oli ta ka läinud. Enne magamaminekut võtsin loomulikult jälle ühe Rennie, sest kõris oli kergelt karvane, tulitav tunne. Ja siis algas see magamise saaga…
Ei ole tavatu, et ma ei leia endale magamiseks mugavat asendit. Nii ka seekord. Ainult, et ma ei saanudki korralikult magama ja mulle näis, et veetsin voodis niheledes tunde. Vahepeal justkui ärkasin unest, üleni higisena ja ägisesin vaikselt jälle magama. Mis osutus aga võimatuks missiooniks!
Saanud kümme minutit vasakul küljel pikutada, hakkas vasak jalg valutama ja krampi kiskuma. Ega siis midagi, keerasin teise külje ja kümme minutit hiljem, voila! Parem jalg valutab ja kisub krampi! Mis siis nüüd? Selili ju olla ei saa! Riputan end lae alla? Nii ma siis keerutasin end ühelt küljelt teisele, sättisin patju enda külje ja jalgade alla ning vahele, aga see oli tulutu tegevus.
Ja siis kui kass mu kell 3 varahommikul üles ajas ja süüa nõudis, sai mul karikas täis! Lihtsalt tihkusin vaikselt nutta samal ajal, kui kassile tema molu ette panin. Muidu oimetuna lamanud meesolend ärkas minu nutmise peale üles ja saabus sündmuskohale inspekteerima. See ajas mind aga veelgi rohkem nutma, sest ma ju rikkusin nüüd tema une ka ära! Ja nii ma siis lõpuks mehe kaisus uinusin ja hommikuni kuidagi valutult magatud sain.. Ei tea, kas see oli see nutt või mehe embus, aga miski igatahes aitas, küll alles vastu hommikut, aga siiski.
Eks ole asjadega ikka nii, et kui ma öösel valutasin, tundus, et saabunud on uus maailmasõda ja väljapääsu mu hukust enam ei ole, päästjaks oleks ainult sünnitamine ja nüüd, järgmisel päeval, tundub, et äh, polnud nii hullu midagi. Aga eks vist ikka oli küll. Siiani pole ikka nii mitmeid kordi üles pidanud ärkama ega ammugi mitte nutta tihkuma. Tekkis kohe küsimus, et kui targad ütlevad, et praegu on see aeg, mil rase peaks puhkama ja võimalikult palju, siis kuidasmoodi ma seda tegema peaksin, kui istudes hakkavad roided valutama ja lamades jalad?
NB! Lisasin pildi, kus ma eelmine suvi meel mõnusasti kõhu peal ja muru peal puhata sain:)
Madiken, Emmede Klubi toimetus