Kell on 4:45 ja väljas on 35 kraadi kuuma, mis tähendab, et magada on ühel rasedal hingel paraku võimatu. Nii ma istun siin elutoas läpaka valguses ja üritan hingamisharjutustega peavalust lahti saada. Sest kui üle 4 tunni voodis väherda, üles tõusta, pissil käia, keha niiskesse käterätikusse mässida, et vähegi jahedam hakkaks ja siis jälle edasi väherda - siis saab lõpuks peavalu. Ja kõhubeebi on terve selle aja üleval ja mulksutab iseäranis aktiivselt kõhus ringi keerelda.
Nüüd on täpselt kuu aega jäänud selleni, kui ma kodumaa lume ja jää kätte saabun. Neli kiiret nädalat! Veel viimased tööd siinpool ära lõpetada ja siis saab ametlikult "raseduspuhkusele". Küll imetlen neid emasid siin, kes rahapuuduse tõttu päris viimase päevani vapralt tööl vastu peavad. Oksendavad, kui tarvis, valutavad selga, istuvad päevi maha päris võimatutes tingimustes, aga on lapsele parema elu pakkumise nimel kõigeks valmis. Mina vist ei suudaks.
Olen internetist end ka erinevatest emmegruppidest ära kustutanud, kuna viimasel ajal toimub Eestis mitmetes rasedate virtuaalgruppides sõda nende vastu, kes ei ole nõus oma isiklikke andmeid, kõhupilte, sünnikuupäevi, aadresse ja rasedusmuresid jagama. Mina ei ole. Ma ei ole oma rasedust üldse kella külge riputanud, ei tea, kas ebausust või tagasihoidlikkusest, aga ma ei taha seda kära ja õnnesoove veel avalikult saada. Mingid asjad on minu jaoks nagu pühad ja privaatsed, rasedus ja abielu ja kodu on näiteks ühed nendest. Alles see oli, kui minu siinne ladina-ameerika sõbranna, kes kaksikuid ootab ja juba esimesest trimestrist saati iga päev internetis avalikult oma kõhupilte jagab (täiesti isiklik valik, ma ei mõista seda üldse hukka), ühtäkki haiglasse sattus, sest kaks titat hakkasid oma raskusega läbi emakakaela vajuma. Kunagi ei tea, mis juhtuda võib. Rasedus on hell aeg ja emotsionaalne aeg, ja näiteks mina ei oleks valmis pärast ka virtuaalmaailmas kõigile seletama, kui beebiga midagi juhtuks. Ja veel kuid hiljem pooltuttavatelt, kes asjaga täpsemalt kursis ei ole, õnnesoove vastu võtma ning selle valu ja selgitustööga tegelema. Ma oleme siinsete kommete järgi väga ebatraditsiooniliselt üleüldse avalikult areenilt eemale tõmbunud, et seda ootamise aega isekeskis rahus ja mõtestatuses veeta. Meil on niimoodi hea olla.
Ja eks teistel jälle teisiti, mõned tunnevadki end rohkem toetatuna, kui hästi palju inimesi nende rasedusele kaasa elab! Sellest pole midagi. Ja sellepärast ma end kuid tagasi ka nendesse gruppidesse "arvele võtsin", et tore oli lugeda nende avalikemate emmede postitusi. Vahel nõme ka, kui hormoonisõjaks läks, aga enamasti ikkagi tore. Siis, kui kõigil ühekorraga beebi liigutused või toonused pihta hakkasid. Aga nüüd, paar nädalat tagasi, juhtus midagi kõikides gruppides ühekorraga, kellelegi hakkas äkki ebaaus tunduma, et kõik oma andmeid ei jaga ja olukord läks juba nii tulivihaseks, et mina ja mitmed teised leidsime, et pigem siis üldse mitte seotud olla, kui asjad nii kardinaalsed on. Kahju oli ka, aga internetimaastikul kipuvad vist ikka asjad teinekord inetuks minema ja mulle tundub siis seda enam, et on tark hoida omad mõtted ja elu päriselt endale selle asemel, et neid kellelegi peale suruda või kellegi teise privaatsust oma tahtmistega kuidagi ära püüda võtta.
Ma väga soovin, et iseäranis emmede ja rasedate gruppides saaks valitseda natuke suurem sallivus ja rahu ja arusaam, et inimesi on väga-väga erinevaid ja et ka eluviisid, mis kedagi õnnelikuks teevad, on erinevad. Pole mõtet kellelgi selle pärast pead otsast hammustada. :) Kui mina oma lähedastele inimestele ligemal elaksin ja ei teeks sellist tööd, mis nõuab sotsiaalmeedias esinemist, siis ilmselt mul ei olekski näiteks facebook'i. Hea meelega kohtuksin nende inimestega silmast silma, kellega elu päriselt seotud on, ja ei luuraks nii palju ülejäänute järel. Vaataksime koos pärisfotosid ja sööksime kodutehtud leiba ja oleksime rohkem "kohal". Internet vist oma avalikkusega tingibki selle, et kedagi päriselt tundmata hakkame nende loodud profiili järgi otsustama, kas see inimene meile meeldib või mitte, arvustama ja hukka mõistma. Päriselus on nii palju rohkem tasandeid! Ja ma arvan, et peaks proovima mitte neid kahte maailma segamini ajada. Need, kes on internetis kõvad seletajad, on päriselus teinekord päris vaiksed inimesed. Samuti nagu need, kes eelistavad internetis üldse mitte suud paotada, võivad päriselus olla toredad ja jutukad. Igatahes mõtlen ma, et raseduse ajal ei ole tore, kui need vaiksemad emmed saavad ühtäkki justkui virtuaalsete "narrijate" ohvriks. Teate küll, nagu kooliajal. Saatkem parem ka neile mõttes häid soove ja tugevust, et kõik need 9 emotsionaalset kuud vastu pidada. Lõpuks oleme me ju kõik samas paadis. :)
Greetel EmmedeKlubi.ee