Maasikas, no palun ära tee mulle nalja.
Kuigi ma usun, et Maasikas ise pigem pageb selle välja tuleku eest, olles end täiega mu ribide vastu surunud. Nii tugevalt, et hingatagi raske.
Aga..... Mind on korralikult ebameeldiv valu juba eilsest õhtust saati kimbutanud. Käisin sooja vee all, võtsin ka nospad õhtul, ei aidanud, uinuda suutsin viimaks alles kolme ajal. Hommikul esimese asjana võtsin veel nospad, et ehk ikka läheb üle, ajapikku läks pigem hullemaks.
Kella neljaajal nüüd otsustasin, et lähen jalutama (aju mõtles vast, et kõndides kõnnin valu välja vm). Tulemus oli see, et 1,2 km läbisin umbes 15minutiga, tempokalt kõndides ning terve selle aja välja hingates ümisedes. Käia oli kerge, kõht lihtsalt tegi põrguvalu. Nagu oleks päevad või kõht korrast ära.
Valu aga ei käinud hooti, lihtsalt pidev kogu see aeg. Ema tööjuures istusin maha, siis rahunes korraks, tuli uuesti ja nii paar korda. Siis oli mõned tunnid vaikust, nüüd hakkas jälle pihta. Lapse asukohas on kõik pinges, nagu oleks ta end kramplikult mulle ribide alla surunud, hingata ka raske.
Ema juba hoiatas naljaga isa, et too enne kümmet õlut jooma ei hakkaks, kui juhuslikult on vaja linna sõitma hakata. Pärast kümmet saab tulevane vanaema seda juba ise teha.
Kogu selle valuga kaasneb ka tugev seljavalu. Ma tõesti ei kannata seda, kuid samal ajal ei sooviks päris veel ka haiglasse ronima hakata. Mulle ei meeldi haiglas. Kui lähen sinna erakorraliselt, pean üksi olema. Üksi mulle aga olla ei meeldi. Üldse mitte. Võin lausa paanikasse sattuda.
Seega oleme hetkel vaikselt voodis pikali ja hingame. Ehk ei lähe enam valu nii tugevaks. Viimati hakkasid nüüd isegi rinnad haiget tegema. Stop it!
