Mu arvuti ei taha kuidagi seda blogimist toetada. Õigupoolest ei taha ta mind enam üldse toetada, mis on väga kurb. Ajastus on ideaalne. Ma olen ju haige.
Haigus, haigus, lase mind palun lahti.
Mu paks lohedraakon (ehk mu kallike) tuli ükspäev koju, avastusega, et on kusagilt külma saanud. Järgmise päeva hommikuks oli minu hääl kadunud, palavik ja nohu. Muidugi ka üleüldine suremise tunne. Ja kuna ma töötan oma häälega, helistan päevast päeva inimestele... Siis paratamatult olin sunnitud koheselt haiguslehe võtma. No sorry, mitte piiksugi ei tulnud välja minust. Ja see kõik oli neljapäeva hommikul.
Eile mõtlesin, et võtan end käsile, olen terve. Teen enda välimuse veidi rohkem korda, käin jalutamas ja tunnen end hästi. Ettevõtmine ise kõlab ju hästi, kuid minu jaoks lõppes see jälle palaviku tõusuga.
Tavatingimustes saaksin võtta oma tavalisi rohtusid ja juba taas oma elu elada. Aga meil ei ole hetkel tavatingimustest juttu. Võtan väikelastele mõeldud kapsleid, joon teed, teen sinepiplaastrit ja istun voodis, aga miski ei näi aitavat. Hullemaks läheb pigem, sest lisaks kõigele on ka meie aktiivse maasika pärast kõhtu tohutud valud tekkinud.
Ma tahaks ma-ga-da
Magamine on niiiiii tähtis ja vajalik, kui oled haige. Ja niiiiiiii oluline, kui oled rase. Aga mõlemal põhjusel ei saa ma magada. Kas takistab mind kinnine nina ja köha või väikese vägilase sirutused, sikutused ja tugevad löögid. See on nii raske praegu. Ainus soov oleks hetkel terve olla. PALUN.
Päev: Esmaspäev
Rasedus: 25 nädalat ja 2 päeva
Värv: Sinine enesetunne, punased juuksed, roheline iiveldus
Tuju: Raske
Hüüdlause: Hoidke eemale, siin toas on karantiin!
