"Rasedus ei ole haigus." Kuid see ei tähenda, et sellel hingeõnnistatud seisundil ei oleks sümptomeid. Kahetsen natukene et juba alguses üles ei märkinud, millal minuga mis juhtuma hakkas, kuid kui päris aus olla, siis ega ma alguses ei olnudki nii väga huvitatud. Hakkasin ka enda sees toimuva vastu huvi tundma alles pärast seda, kui paar sõbrannat peale käisid ja uurisid, kas ma ise ennast ikka ka kursis hoian. See on ju nii lahe!, sinu sees kasvab väike ime ning oleks loomulik, et sa tunneksid huvi ja uuriksid selle kohta lähemalt. Nõnda ma siis hakkasingi iga nädala kohta googeldama. Tõmbasin telefoni paar App'igi alla, mis mind asjaga kursis hoiavad, suurem huvi tekkis mul mõned nädalad tagasi (umbes kaheksandal rasedusnädalal).
Nüüd aga sümptomite juurde. Mäletan seda, et esimene asi, mis minus kahtlusi tekitas, oli see, et ma ise leidsin end pidevalt mõtlemast, ehk olen ma rase. Tunne oli kohe selline, teistsugune.. Punamütsikese külas käiguni oli veel aega, kuid sellegi poolest ostsin endale oma sünnipäeval testi. Mind oli juba veidi üle nädalakese kahtlus närinud ning kui mu sõbranna minu sünnipäeval mulle teatas, et ta last ootab, hakkas minu endagi kahtlus veelgi paisuma. Esimese testi ostsingi tema mõjutusel... kuid see oli negatiivne. Seega unustasin ma selle mõneks ajaks ära, kuigi näriv tunne jäi.
Ja siis jäid mu päevad hiljaks. Juba kuu varem olid need kummalised olnud, hiljaks jäänud, peamiselt vaid määrinud ja ruttu kadunud. 17. aprilli hommikul tegin uue testi. Tagumine kriips värvus kohe tugevalt tumedaks, seega olin kindel, et jälle negatiivne. Ja siis juhtus midagi kummalist ning korraga ilmus tagumise kriipsukese ette veel teinegi. Positiivne! Mu süda jättis löögi vahele ning kõhust tõmbus korraga õõnsaks. Sõbranna nõuande peale ostsin veel teisegi testi ja tegin selle järgmisel hommikul. Nüüd oli kõik kindel.
Kuid kuna oli Suur Reede ning terve nädalavahetus möödus mul Kilingi-Nõmme meedialaagris, siis helistasingi arstile alles kolm päeva hiljem. Minu arvestuste järgi pidi mul olema tolleks hetkeks juba viis nädalat. Kuid arsti juures selgus, et mu rasedus oli väiksem ja seda on ta püsinud siiani.
Mõtte tekkimine, päevade ärajäämine.. siis saabus halb enesetunne ja väsimus. Tahtsin koguaeg magada, isu kadus ning mõne aja möödudes tekkis ka kerge iiveldus. Seejärel tekkisid tugevad valud alakõhus ja talumatu torkimine. Nendega koos hakkas korraga ka määrima ning põdesin, et see pisike algav elu siiski ei arene enam edasi, vaid katkeb. Kuid nõuandlas öeldi, et kõik on korras, kuigi ei saanud veel kindel olla, et lootekotti kedagi tekkima hakkab. Järgmisel korral oli pildil juba pisike uba olemas. :)
Teksapüksid hakkasid kohe alguses mulle piina valmistama. Kõik püksid, mis vöö pealt ümber olid. Kõht kiskus kohe väga krampi. Enamasti tegin istudes esimesel võimalusel püksinööbi lahti, et vähegi kergendust saada.
Nüüdseks on rinnad juba numbri, poolteise võrra suuremad ja kõvasti ümaramad. Kuna olen veidi ülekaalus, tekitas kõhulihaste lõdvenemine mulle väga kiirelt ette ka kerge punu, mis juba jõudsasti paisub, kuigi kaalust ma juurde ei võta. Esialgu võtsin paarkilo alla, kuid nüüd on grammi peale seisma jäänud.
Tujud muutuvad väga kergelt, korra olen pahur, siis käitun nagu mõni siledama ajukoorega lõbus inimene. Vahel õnnestub mul süüa tehes köök peaaegu põlema panna. Hajameelseks olen ka muutunud.
Viimasel ajal on lisandunud ka tohutu peavalu, mis käib kolme päevaste tsüklitega. Ja üks neist tsüklitest algas eile.
Praegu aga päikest sellesse vihmasesse ilma!
(#)
