Oo, baby baby, oo.
Mind painavad liiga reaalsed unenäod, kohati lausa luupainajad. Ärkan üles väsinuna, kuid nende samade unede kiuste tagasi uinuma heita enam ei julge.
Näide number üks:
Olen vanas lossitaolises hoones, ühes ruumis suure hunniku lastega. Kõik magavad kas sahtelvoodites või narides. Minu ja minu narikaaslase voodi aga on katki, seega oleme mõlemad sunnitud magama alumisel naril. Ja tänu sellele, et me seal magame, hakkavad meiega kummalised asjad juhtuma - väidetavalt oli see varem lapsnõid Matilda voodi ning korraga me avastame, et oleme võimelised kummalisi asju korda saatma.
Ja selle unenäo lõpuks saan ma teada, et ma ei ole tegelikkuses ei keegi muu, kui Harry Potter.
Näide number kaks:
Näen unes, et keegi mürgitab mu, mille tagajärjel hakkan ohjeldamatult oksendama. Samal ajal on keegi mu keha ülevõtnud ning minu agoonia asemel kostub öökimiste vahepealt naer.
Ärkasin üles, kuid olin veel niivõrd selles nähtus sees, et suutsin endale padjapeale sülitada.
Näide number kolm:
Viimane ja kõige õudsam. Lapseootuse hirmude ja siiamaani juhtunud asjade tagajärjel nägin unes, et ärkasin üles (täpselt samamoodi, nagu ma ka hetk hiljem ärkasin), kuid leides end taas vanas tuttavas olukorras, kus igal pool oli verd. Kuid seekordseks kõige õudsamaks osaks leidus vere hulgas ka väike jalg.... See on kohutav, ma tean, rahustasin end ärgates sellega, et mu laps on praeguseks juba suurem, kui see, mida ma unes nägin.
Juba ülehomme, 5. augustil, suundun arsti juurde ning saan teada, kuidas meil olukord on ja kas ma võin viimaks oma režiimi veidikene liikuvamaks muuta. Igatsen veidikenegi trenni teha või ujuda.
Siiani oli mu kaal kõigi nende nädalate ja kuude jooksul seisinud, viimasel ÄE visiidil märgiti üles 1,2kg kaalutõus. Ja nüüd korraga koduse, vähem kui kahe nädala jooksul, olen juurde võtnud veel peaaegu kolm kilo ei kusagilt. See oli ehmatav. Mu isu ei ole kasvanud, kohati vastupidi... kas tõesti mõjuvad need palavad ilmad ja võimalikult paikne režiim mu kehale nõnda? Samas, nähtavalt on kasvanud ainult kõht. :)
Viimase üle mu noormees naeris alles eile õhtul:
Tema: "Su naba on naljakas."
Mina: "Jah? Kuidas?"
Tema: "Ta on vale kohapeal."
Naersin, sest tõsi ta ju on. Naba peaks olema ideaalis inimese keha keskpunkt, mida pidepunktina kasutades võiks tõmmata täiusliku ringi ümber inimese keha. Kuid minu naba on tänu kasvanud punule tõusnud kõrgemale, hoides samal ajal mossitavalt alla poole.
Tema: "Sa võiksid endale praegult nabaneedi teha. Nii lihtne oleks ju... see ülemine nabaneedi koht on nii ilusti esile tulnud."
Võiks jah, aga ma ei tee. Minu naba on püha. Ainult loetud inimesed võivad selle ligi tulla.
;)
