12ndal rasedusnädalal tehti KV-ultraheli uuring, kõik oli kõige suurepärasemas korras. Absoluutselt kõik vereproovid ja muud analüüsid on olnud ilusad ning olin rahulik ja vaikselt õnnelik koos oma väikese kasvava oaga kuni oma 15nda rasedusnädalani.
Olen hoidnud eemale kõigest. Korraga tundsin, et tahan lihtsalt vaikselt oma kookonisse tõmbuda ning seal puhata. Sotsialiseerumine muutus raskeks. Ja nüüd korraga on kõik veelgi raskem. Olen jõudnud oma 16ndasse rasedusnädalasse, kuid kõik on korraga nii raske ja habras.
Teisipäeva hommikul, 15+4, ärkasin selle peale, et mu aju tagumistes soppides koputas vaikselt väike kahtlustunne, et midagi on valesti. Teisisõnu, ärkasin märkimisväärselt suure verejooksuga. Olles parasjagu Tallinnast 50km kaugusel oma vanemate juures puhkamas, ajasin ema üles ning sõitsime pealinna. Seal võeti mind katkemisohuga haiglasse sisse, kus ma veetsin 2,5 voodipäeva pidevate süstide ja tablettide neelamisega. Hetkeseisuga midagi väga palju muutunud ei ole. Lapsega on kõik korras, nüüdseks on siis 16+1, kuid määrimine ja kohatine kerge verejooks püsivad endiselt. Valusid mul ei ole, ainult kerge pingetunne vahel.
Olen võtnud asja rahulikult, üritades mitte ülemäära närvitseda, kuid see ei ole kerge. Kohati on väga raske end koos hoida.
- S.
