Minu Eesti mees

Eesti mees on ikkagi läbi aegade minu lemmik olnud. Ausalt, oma vigade ja kõigega, olen alati südames arvanud, et eesti naine sai loodud eesti mehele… või kuidas need laulusõnad nüüd käisidki. Ja kui nüüd konkreetselt sellest mehest rääkida, kellega oma pesa nüüd praegu jagan ja kes on minu tulevase pisitütre isa, siis jääb sõnadest lihtsalt väheks!

Ega ma ei ütleks, et ma väga leebe loomuga isiksus oleks ka ilma raseduseta. Tean väga hästi, et olen üsna lühikese süütenööriga ning kui miski mind ärritab, siis annan sellest kohe kõigile, kes kuulde ulatuses häbenemata teada. Isegi mu isa ütles mulle kord päris raseduse alguses, et „ära siis Reigole väga liiga tee,“ nagu ma oleksin mingi koletis.

Ise tunnen ma praegu, et kõik mu hädad hakkavad mind ennast ära tüütama juba, mis me siis veel teistest minu ümber räägime. Ja eks ma olen selle võrra rohkem vinguviiul ka. Üks päev sattusin telekast nägema seda Snickersi reklaami, kus Dan muutub diivaks, kuna ta on näljane ja teeb vingus nägu, kui ütleb vastuseks oma kaaslastele: „Who would want to smell like you“… ja tundsin ennast ära! Meenutasin, kui mitu korda mina sellise piniseva häälega ja vingus näoga midagi Reigole vastu ütlesin. Kokku tuli liiga palju kordi, et mitte piinlikust tunda. Ja mida kostis mu kulla mees selle peale, kui ütlesin punastades, et olen vist ka paras diiva praegu? „Ei ole sa midagi.“:)

Ja nii iga päev. Ilmselt olen ma vahepeal totaalne füürer, siis diiva ja vinguviiul, hiljem piripill jne jne. Ühesõnaga kõike muud kui see naine, kelle ta endale kaasaks kunagi valis. Tema reaktsioon on aga mind hoida, hellitada ja armastada veelgi enam. Ta ju mõistab. Ta on taibukas ja saab aru, et praegu ongi selline periood ja minu vajadused on kõrgendatud ning emotsioonid kontrollimatud. Nii ta siis mudib mu jalgu, teeb mulle süüa, jookseb õhtul poodi mingit nänni jälle tooma, koristab minu nõudmisel…

Ja kuigi ta mind vahepeal oma kohalolekuga ärritab (kuna temaga ma ju veedan suurema osa oma ajast ja kes siis veel mind ärritada saaks? Keegi ju peab…), siis nii kui tuleb see kurjam esmaspäeva õhtu, mil ta tuleb trenni pärast hiljem koju ja ma laman õhtul üksi voodis, unistan hetkest, mil ta juba minu kõrvale pikali viskab…

NB! Pildil minu Eesti mees väikese põnnina:)