Kui üks hea tuttav mind ja Annet Märjamaa beebikooli kutsus, ei kõhelnud ma hetkekski. Leppisin järgneva mõne minuti jooksul asjad kokku ja eile sõitsime Annega esimest korda juba tundi kohale. Ma isegi ei tea, miks, aga mul ei olnud absoluutselt mõttessegi tulnud uurida, kas Raplas kuskil beebikooli toimub. Eks, sellepärast vist ka, et Pelgulinna Sünnitusmaja Perekeskus kinkis mulle kaheksa korra sooduskaardi, millega nende vahvat asutust külastada. Mida ma ka planeerisin. Aga ma ei ole siiski selles piisavalt osav, sest paraku on Pelgulinna beebitundides alati kõik kohad täis! Ükskõik, mis kellaaega või päeva vaatad. Tuleb lihtsalt õigel ajal jaole saada, aga noh, minu õige aeg ja Perekeskuse õige aeg justkui ei ühti.
Ja eks see Märjamaa on üks armas koht mulle ka. Mu kallid vanavanemad, tädi, tädipojad ja hetkel ka tädipoja naine elavad seal. Lisaks, ootab meie pisikest pere seal teise vanaema tühjalt seisev maja. Olles kutse saanud, mõtlesin kohe, et see on lausa ideaalne. Saab mitu head asja omavahel ühendada. Nii ongi nüüd esmaspäevad Märjamaal olemise päevad. Saab vanavanemad üle vaadatud, kõhu heast ja paremast täis süüa (nagu vanaema juures ikka) ning Annele ka vaheldust ja meelelahutust pakkuda.
Eile oli mul juba hommikul voodist tõustes hea tuju, mis on üsna haruldane nähtus viimasel ajal. Sättisin, pakkisin ja toimetasin ning kell 10.30 olime juba autos. Ajad kattusid ideaalselt. Annel oli just uni peale tikkumas ja ta sai autos kena uinaku teha. Kuigi teekond Märjamaale on ilmselgelt liiga lühike. Anne uinus suhteliselt teekonna lõpupoole, nii et pidin kerge kümnekilomeetrise ringiga Märjamaale sisse sõitma, et plika korralikult une täis saaks magada. Mille vastu ei olnud mul absoluutselt midagi! Mulle meeldib autoga sõita, raadiot kuulata, lauludele kaasa laulda ja lihtsalt olemist nautida.
Esimese peatuse tegimegi minu vanavanemate juures. Värskelt ärganud Anne esialgne reaktsioon ei olnud küll kõige ilusam, kukkus kisama, aga mõne minutiga harjus siiski uue keskkonnaga ning lubas endaga juttu rääkida, end sülle tõsta jne. Umbes tunnike enne beebikooli algust otsustasin Annekese vankrisse tõsta (võtsin selle kaasa) ja vaikselt sinnapoole jalutama hakata. Nii on tal mõnusalt aega veel üks uinak teha. Jällegi ideaalne klapitamine. Anne uinuski ilma suurema vaevata ja beebikooli jõudsime puhanuna.
Beebikooli Märjamaa Sotsiaalkeskusesse jõudsime me kõige esimesena. Saime rahulikult mähkmed ära vahetada ja niisama ringi vaadata. Kohale tuli peale meie veel kaks ema ja last. Selgus, et sel korral kaks lubanud tulijat siiski ei jõua. See sama sõbrannagi ei jõudnud, kes mind kutsus. Tema pisikesel on hakanud hambad tulema ja ööd on rasked ning päeval mõlemad väsinud. Tean liigagi hästi, mida see tähendab.
Kohal olnud kaks titat, üks poiss, üks tüdruk, olid mõlemad kohe-kohe neljakuuseks saamas ja Annest seega umbes paar nädalat vaid nooremad. Mind pani imestama kuivõrd erinevad kõik nad teineteisest olid! Anne olid selgelt kõige pontsakam, väike poiss aga tundus kuidagi eriti tilluke. Tunni kestel selgus, et Anne on ka kõige häälekam. Tund ise oli väga mõnus ja vaba. Tantsisime ja laulsime, paitasime ja masseerisime. Annele tundus igatahes meeldivat. Ja meeldis mullegi.
Kogu see päev oli kuidagi hästi mõnus. Mulle väga meeldis eilne ilm, näiteks. Jahe, aga mitte külm. Sudune, aga mitte märg. Tõeline sügisilm minu jaoks. Jalutamiseks vaat et ideaalne. Märjamaal jalutada oli kuidagi eriti eriline. Ma ei olnud veel Annega seal jalutada jõudnud. Kui siis, vaid mõtetes.
Teate seda väljendit „happy place“? See peaks tähendama umbes midagi sellist nagu üks koht, kuhu end mõtetes viid, et rahuneda ja lõõgastuda. Koht, mis sind rõõmustab. Millest unistad. No minu jaoks on see koht olnud viimasel ajal just Märjamaa. Teinekord kui lained pea kohal kokku löövad ja tunnen end kuidagi eriti tühjaks lastuna, siis jalutan Annega Rapla vahel ja kujutlen meid sama tegemas Märjamaal. Ainult et Anne on siis juba umbes kolmeaastane, jalutab mu kõrval ja hoiab mu käest kinni. Sellest mõtlemine alati rahustab mind.
Eilne Märjamaal jalutamine viis mind peaaegu et sinna õnnelikku kohta. Jalutasin mööda meie tulevast kodu tänavat, Haimre Puiesteed, mis oli nii kaunis sügiseses suduses valguses. Paremal paistmas kuusk, mille otsa on teinud endale pesa kured ja mille ümber noorpaarid enda nimedega paelasid on tõmmanud. Minu lemmiklind on valge toonekurg. Seda enam erilisem on see tulevane kodu tänav.
Irinaaa