Ma ei ole kunagi olnud see tüdruk, kelle kohta keegi võiks öelda kõhn. Samas ei ole mind vist kunagi ka päris paksus keegi kutsunud. Olen vähemalt puberteedieast saati olnud kergelt kurvikam ja vormikam. Üldiselt võiks öelda, et enamus ajast olen ma endaga rahul.
Mul ei ole kunagi enda väikese kurvikuse tõttu midagi tegemata jäänud. Liigun päris meeleldi ja periooditi võin küllaltki fanaatiline trennitegija olla. Ka vastassoo tähelepanust ei ole kunagi pidanud puudust tundma. Minu perekonnas on kõik naised suhteliselt samade mõõtudega, eks seegi aitab enesekindlusele kaasa.
Aeg-ajalt aga ikka kohtan mõnd eriti ilusat kõhna tüdrukut ja tunnen kerget kadedust. Eriti praegu, kui kohtan mõnd sellist rasedat, kelle puhul, kui kõhtu ei oleks, ei saakski aru, et midagi ahjus küpseb. Nad oleks nagu õhupalli endale pluusi alla peitnud.
Kaalunumber jällegi ei ole kunagi oluline minu jaoks olnud. Sain juba üsna varakult aru, et kaalunumbri võrdlemine on täiesti tulutu tegevus, kuna see sõltub nii mitmest erinevast asjaolust ja on igal ühel paratamatult erinev. Seetõttu ei ole mul endal kodus ka kaalu.
Teen trenni siis, kui tunnen, et peaks. Hakkan toitumist rohkem jälgima, kui tunnen, et olen liialdanud. Jne. Kõik käib läbi tunnetuse. Usun siiralt, et kõige tähtsam on ise oma nahas enda hästi tundmine ja mitte kaalunumber või ümbermõõt. Ma ei kujutaks ettegi, kui mul üks hetk ei oleks enam lopsakat rinda või laia puusa. Need on niivõrd omased mulle. Ilmselt hakkaksin neist puudust tundma.
Küll aga tunnen ma natuke muserdust seoses rasedusaegse kaalumisega. Saan aru, et kaalutõus on normaalne ja vähesel määral ju tervitatav, aga mitte ei rõõmusta see üle viie nädala kaalule astumine ja aina suurema numbri nägemine. Arst kinnitab, et kõik normaalne ja mingit ülekaalu ei ole, aga siiski. Aega ju veel on ka…
