Rasedusega seonduv mind eriliselt murelikuks ei tee, küll aga tundub, et panevad mind muretsema kõik ülejäänud asjad minu elus.
Lõpuks ometi käisin jälle arsti vastuvõtul. Vahepeal oli umbes kuuenädalane paus. Seekord külastasin mulle määratud naistearsti.
Kõik kulges tavapärast rada. Mulle esitati küsimusi nagu „Kuidas on sinu enesetunne?“, „kuskilt ei valuta?“ jne. Olin mõned päevad enne andnud ka uriiniproovi – see oli korras. Veresuhkur oli normis. Vererõhku mõõdeti ja ka see oli korras. Kaalusin end ja kaalu oli juurde tulnud üksnes pool kilo. Sellega oli ka kõik korras!:)
Arst tahtis ka lapse üle vaadata ja lasi mul end pikali heita. Tita tundus NII palju suurem kui varem! Suurest rõõmust ma muidugi unustasin kõik võimalikud küsimused ja lihtsalt vahtisin suu ammuli seda ekraani, samal ajal kui arst kuulas tema südamelööke ja uuris niisama, kuidas ta välja näeb. Präänik oli end eriti kerra ajanud, hoidis põlved enda lõua all ja kätt silme ees.
Naljatlemisi ütlesin, et kui paari nädala pärast looteanatoomia uuring toimub ja präänik sellises asendis on, siis ei ole vist küll sugu tuvastada võimalik.. Arst keerutas teda natuke veel ja ütles seejärel, et „midagi, mis poisile viitaks, ma küll ei näe praegu“. Vaatamata sellele, et lapse sugu ei oma mingit tähtsust minu jaoks, tahtis mu süda rõõmust rinnust välja hüpata! Lihtsalt nii tore oli kuidagi see info! Ma arvan, et oleksin ühtmoodi rõõmus olnud ka siis, kui arst oleks poisiasjandusi näinud:)
Olin rõõmus ja kekslesin arstikabinetist otse eksamile. Nüüd loodan, et liigne elevus mu kirjutist kuidagi ei mõjutanud..
Niisiis naasin koju suurepärase teadmisega, et nii minu kui präänikuga on kõik kõige paremas korras. See oli teisipäeval. Kolmapäeval sain aga halvad uudised, et pean ühe eksami (mitte selle, mis ma olin eelmine päev kirjutanud) uuesti kirjutama ja tuju langes korralikult. Ega nii väga muretsenud selle pärast, kas see aine tehtud saab või mitte, aga pigem just, mille arvelt ma nüüd selle aja näpistan, et selleks uuesti õppima hakata.
Ja nii läks kõik aina hullemaks ja õhtul ma veritsesin. Niimoodi kergelt, valudeta ja natukene , nii et ma kohe erakorralisse ei jooksnud. Kord oli seda varemgi ette tulnud, siis oli õnneks järgmine päev mul kohe ämmaemanda vastuvõtt, kes kinnitas, et präänikuga on kõik korras ja ega need üksikud, lühiajalised määrimised suurt õudust ei tähendagi. Pigem on need tingitud pingest.
Viimane kord, kui see juhtus, siis ma seostasin seda veritsust ultraheliga, sest see juhtus kohe pärast seda. See oli minu esimene kõhupealne ultraheli, kuklavoldi mõõtmine ja mäletan, et see oli küllaltki ebamugav ja aparaat surus korralikult ikka kõhtu. Seekord olin ka just saanud ultraheli kogeda, aga veritsesin siiski üle 24 tunni hiljem, nii et pigem oli see millestki muust. Viimane kord ei kestnud vaatlus ka nii pikalt ega olnud ebamugav.
Veritsemisega teema ei lõpe. Neljapäeval algas päev kenasti ja töiselt. Olin juba peaaegu unustanud oma koolimured. Lõunast aga hakkas mind vaevama kõhuvalu. Mõtlesin, et kõht on tühjaks saanud ja proovisin suppi alla neelata, aga poole söömise pealt loobusin. Valud ei andnud lihtsalt järele ja istumine muutus üha ebamugavamaks. Ma ei oskagi eriti kirjeldada, missugune see valu oli või kust täpselt valutas. Kohati selline kõrvetav tunne oli või siis terav, nagu keegi pussitaks seestpoolt. Ja näis nagu leviks see üle kogu minu kõhu piirkonna…
Ei tea, mis see oli. Läksin koju ja magasin paar tundi. Ärgates oli enesetunne märksa parem ja eluvaim tagasi tulnud. Süüa ma siiski ei tihanud, kuid prääniku peale mõeldes surusin sellegipoolest kaks banaani endale sisse.
Ütleksin, et maru tüütu on selliseid asju kogeda, eriti, kui oled just arsti juurest tulnud ja sulle öeldi, et kõik on maailma parimas korras ja nii mina kui präänik oleme terved kui purikad! Ja kõige parem on see, et ilmselt ongi kõik füsioloogiliselt siiski korras. Kala on mu peas… Liigne muretsemine, asjade pärast põdemine ja pidev üle mõtlemine on kõige tõenäolisemalt minu vaeguste põhjustajateks.
Aga ega oma loomuse vastu ei saa ju kuidagi. Nüüd tuleb ainult oodata, mil mul sess läbi saab ja eksamid tehtud. 20.jaanuar - ma ootan sind! Alles siis saan täielikult lõõgastuda ja tegelda üksnes oma lemmikasja – töötamisega:)
Ahjaa! Lisan veel ära, et seljavalust sain ma lahti! Ilmselt olin natuke lihtsalt liiga teinud, sest see möödus kõigest paari päevaga.
