Ma ei oska nüüd öelda, kas kõik rasedad on sellised, aga mina olen küll arstikabineti ukse taga istuv õhkav ja õnnelik rase, kes on igast uuringust meeletult elevil. Ma suisa tunnen, kuidas mul pulss kiireneb iga kord, kui oma ämmaemanda poole sammud sean.
Ja ämmaemand on mul lihtsalt suurepärane! Ta on alati rõõmsameelne ja naeratav, küsib palju küsimusi ja tundub igatepidi väga huvitatud minu käekäigust ja heaolust. Mul on temaga kerge kontakti saada ja ma usaldan teda. Just selliseid soojasid ja avatud inimesi, ma arvan, ootabki iga rase enda ja oma lapsega tegelema.
Paraku siinkohal minu ülimalt head kogemused enam-vähem piirduvadki. Olen nüüdseks kolmel korral külastanud ultrahelikabinetti ja ühel korral käinud ka naistearsti vastuvõtul. Naistearst oli meeldiv, aga oli tunda, et toimingutega on natuke kiire. Ta oli ajahädas ja seetõttu siblisin ma kaalult toolile ja toolilt lamama ja siis ruttu minema. Nüüd ma ilmselt ei oskaks seda arsti enam äragi tunda, kui ta mulle vastu peaks jalutama. Silmside ja üleüldine kontakt jäi minu jaoks lihtsalt väheseks.
Esimene ultraheli oli mul väga meeldiva noormehe juures, kes aeg-ajalt poetas toetava naeratuse ja selgitas kõik väga kenasti ja arusaadavalt mulle ja mu elukaaslasele lahti. Läksin vastuvõtult ära väga hea tundega. Teise ultraheli ehk loote anatoomia uuringu viis läbi üks kena naisterahvas, kes oli küll väga asjalik, aga mitte just eriliselt soe ja kutsuv. Naeratust ma vist ei näinud tema näol kordagi, kui, siis ainult viivuks. Lahkusin vastuvõtult õnnelikuna, et lapsega on kõik korras, aga natuke kahju oli, et arst minuga mu elevust ei jaganud.
Kõige hiljutisem ja kolmas ultraheli oli mul tasuline 3D ultraheli. Valisin kõige õhtusema aja, mis võimalik, et nii mu ema kui elukaaslane saaksid kenasti kohale ka tulla. Varajane nagu ma olen, istusin emaga kabineti ukse taga juba pool tundi enne aega. Ootamatult kutsus arst meid sisse. Naeratasin ja seletasin, et ootan veel lapse isa, kes peaks kohe jõudma. Selle peale tegi arst hapu näo, laiutas käsi ja turtsatas, et tema lootis varem ära teha ja varem koju minna!
Kergelt öeldes võttis see mind täitsa tummaks. Mõtlesin, et võtan nüüd oma asjad ja lähen kohe heaga minema! Ei ole mul vaja sellist pahurdajat enda kallale! Õnneks arst vist isegi sai aru, et oli natuke ebaviisaka tooniga meie tutvust alustanud ja leebus ning ootasime siiski elukaaslase ära. Arst läks vahepeal ära ja me jäime emaga edasi istuma. Kurtsin emale, et arsti vingus nägu kipub tuju ära rikkuma, mille peale ema ütles, et tema põlvkonnal on ämmaemandate teeninduse kohta igasuguseid lugusid rääkida. Ühtlasi tõdes, et ega arst ei peagi minuga minu elevust jagama. Ta on ju nagu liinitööline, kes näeb ja teeb iga päev üht ja sama ega jõua iga õhetava rasedaga kaasa õhetada.
See tegi mind natuke kurvaks. Selles suhtes, et ilmselt ma elan need tuimad näod ultraheli vastuvõttudel ära, aga sünnitusel küll kellegi vingus nägu vaadata või turtsakaid sõnu kuulda ei taha! Tahaks ikka, et mind tervitab soe, rõõmsameelne tädikene, kelle elu missioon on täna minu mugav äraolemine tagada ja aidata mul terve laps ilmale tuua. Ah, tundub, jah, natuke liiga suur unistus..
Greetel EmmedeKlubi.ee