Sünnilugu: Kuidas kolmikud S, S ja S siia ilma said

27. Jan 2020, 09:57

Möödunud neljapäeval sündisid Tartu Ülikooli kliinikumis kolmikud. S, S ja S on emale Sigrid Holmsenile esimesed lapsed, kusjuures identsed poisid eostati täiesti juhuslikult loomulikul teel!

Sigrid abiellus 2018. aasta juunis ning jõuluajaks oodati esimest beebit. Paraku rasedus katkes, mis oli noorele perele väga raske kogemus. Alles pool aastat hiljem julgeti uuesti proovima hakata. Vaid kuu aega hiljem vaatasid testilt taas vastu kaks roosat triipu. "Kuidagi ei mahtunud pähe, et kui me enne proovisime pool aastat, siis nüüd läks aega ainult kuu," meenutab Sigrid.

Läbielatud kaotuse tõttu oli hirm pea sama suur kui õnn. Haiglas esimest ultraheliuuringut oodates tahtis Sirgid põgeneda - ta ei olnud valmis uuesti kuulma, et südamelööke ei ole. "Mul oli füüsiliselt nii paha, käed värisesid, nagu tahaks otsast kukkuda. Ma võin kihla vedada, et see oli ja on mu elu kõige närvilisem päev."

Kaksikud! Ei, siin on veel midagi...

"Ma ise ei suutnud alguses ekraani vaadata ja mees istus ka kaugemal. Alles siis, kui ma arsti naeratust nägin, tundus, et võin ka vaadata, ja samal ajal ta ütles, et me ootame kaksikuid! Siis kutsusin mehe ka vaatama, aga samal hetkel, kui ma talle kaksikuid jõudsin mainida, ütles arst juba, et ei - siin on veel midagi, kolmas beebi!"

"Kui me kabinetist välja tulime, olid meie ainsad sõnad teineteisele: kolm?? Kolm?? KOLMMMM?? Mu mõistus ei suutnud kuidagi uskuda, et loomulikul teel on üldse võimalik kolmikud saada. Muidugi olin ma kuulnud, et neid ikka tuleb, aga teate küll seda "need asjad juhtuvad minust võimalikult kaugel" tunnet. Isegi ei oota, et seda juhtuks minu sõpruskonnas, veel vähem siis veel mul endal."

Naljaviluks helistasid noored vanematele ja küsisid, mitut lapselast nad saada tahaksid. Mehe ema ei osanud sellele küsimusele kohe vastata, nentis vaid, et loodetavasti mitte rohkem kui kaks korraga. Nüüd said noored naerdes vastata, et aga meil tuleb kolm!

Paljud lähedased reageerisid uudisele sooviga, et enamus lastest oleksid tüdrukud, sest tüdrukutega olla veidi kergem. Selle peale sai Sigrid aga juba varsti vastata, et tulemas on kolm identset poissi.

Triibuline rasedus

Nagu arvata võis, oli kolmikrasedus väga kurnav kogemus. Sigrid elab Viljandis, kuid riskiraseduse tõttu toimus jälgimine raseduse lõpupoole iga nädal ja seda Tartus. Üks beebidest kasvas aeglasemalt kui teised. Sigrid pandi voodirežiimile. Peatselt muutus võimatuks ka selili lamamine. Ka mürglit tegid kolm beebit kõhus kolmekordse jõuga.

Ka venitusarmid tekkisid väga kiiresti. "See on väga õrn teema minu jaoks. Alates sellest, kui kuulsin, et kolm pisikest minu sees kasvama hakkavad, teadsin kohe, et ma ei pääse nendest armidest. Aga see, kuidas need mulle tulid, oli päris karm." Nimelt tekkisid armid juba raseduse alguses, vaid nädala ajaga üle terve kõhu, ning sellega kaasnes nahatundlikkus - Sigrid ei kannatanud enam kõhu vastus ühtegi riideeset ja tundis iga järgneva triibu teket.

Teisalt teadis vapper naine juba raseduse ajal, et peatselt on see kõik minevik ja peres kasvavad kolm identset poissi - uskumatu kingitus, mille nimel tasub vaeva näha!

Ruum täitus arstidega

Nii ka läks. 23-aastasena ühekorraga kolme lapse emaks saanud Sigridi sõnul otsustati poisid 32. nädalal plaanilise keisrilõike teel ilmale tuua. Arstid pidasid riskantseks seda, kui veed tuleksid ära ja vaja oleks sooritada erakorraline keisrilõige, sest erakorraliselt ei pruugi õigeks ajaks kõiki vajalikke arste kokku saada.

Keisrilõike ajal täitus ruum tõesti arstidega. Neid oli seal Sigridi meenutamisel vähemalt 10-15, ning opisaal sai nii täis, et laste isa ruumi ei mahtunudki!

"Kell 9 viidi mind opisaali ja tehti tuimestus, pandi igasugused juhtmed külge, nagu ikka opi ajal. Ja siis kuulsin ainult, et hakkavad lõikama, ja reaalselt kaks sekundit hiljem kuulsin juba beebi nuttu," jutustab Sigrid.

"Ma olen varem olnud sünnituse kõrval ja ka kuulnud vastsündinu nuttu, aga kui see on su enda beebike, siis on asi ikka kohe teine asi. Kraanid olid mul kohe valla. Ja just sellepärast ma valikski igal juhul (keisrilõike ajal) ärkveloleku - need esimesed sekundid on lihtsalt nii nii erilised, kui sa reaalselt kuuled ja näed, et su beebi/beebid on sündinud."

Siia ilma jõudnud, läksid S, S ja S kohe inkubaatoritesse. Samal ajal, kui Sigrid operatsioonist taastus, sai isa laste juures olla, neid vaadata ja silitada. "Alguses, kui ma midagi ei tundnud, sest tuimestus veel toimis, oli kõik hästi, peale selle, et mul olid massiivsed vaprusevärinad. Arst ka ütles, et keha on šokis sellest kõigest, ja olgem ausad, mu keha vabanes ikka väga suurest koormast," ütleb seitse kuud korraga kolme last kandnud Sigrid.

Kui tuimestus viimaks üle läks, tuli valu. "Arstid tahtsid, et ma seal kohe liikuma hakkaks, ja ma saan aru küll, et nii saan kiiremini terveks jne, aga minu jaoks oli enda liigutamine füüsiliselt võimatu," räägib Sigrid esimestest rasketest päevadest. "Ja üks kõige raskemaid asju on see, kui sa ei näe oma last pärast sündi...."

Nüüdseks on aga terve pere ühiselt Tartu Ülikooli kliinikumi lastehaiglas kosumas, õnnelikud ja armastusega täidetud. Sigridi, S, S ja S vahva eluga saab end kursis hoida Sigridi Instagrami või blogi vahendusel.