Olete sellisest diagnoosist kuulnud? Mina ka ei ole. Ometigi võin vist vaikselt endale selle diagnoosi panna küll, sest viimased paar nädalat olen ma justkui elanud mustas augus. Selge see, et emotsioonid ja hormoonid on rasedusega laes, seda eriti, kui iga päev elad ootused ja lootuses, et TÄNA ON SEE PÄEV, mil näeb ilmavalgust see pisike olend, kes on juba üheksa pikka kuud su sisemuses pesitsenud.
Kõrgetele lootustele järgnevad aga paraku valusad pettumused. Võib-olla ma ise ei olekski niivõrd pettunud, et õhtuti patja nutaks, kui ei oleks teised mu ümber nii pettunud. Tegelikult, vaevalt, et kellelegi lapse sünnikuupäev nii palju korda läheb, et iga möödunud sündmustevaese päevaga pettunud oleks, aga aeg-ajalt jääb selline maik suhu küll.
Ja nüüd ma hea meelega keeraks ennast esimese ettejuhtuva kivi alla peitu ega ilmuks sealt enne, kui mul on midagi ette näidata. Ehk laps süles, mitte kõhus. Iga kord, kui näen tänaval lähenemas tuttavat nägu, tahaksin otsa ringi tõmmata. Lihtsalt ei jaksa enam kuulda neid ühte ja samu lauseid, mida ma ei viitsi isegi siin kordama hakata. Ilmselt saate aru niisamagi, milliseid lauseid ma mõtlen. Esimene reaktsioon on alati üllatus, suured silmad ja teine on alati õpetamine. Kõik justkui arvavad, et olen siiani kuu peal elanud ega ole kuulnud vanarahvatarkustest, mis õpetavad, kuidas sünnitust esile kutsuda. Ega mina ju ei tahagi seda last kätte saada ja SINA, kallis inimene, oled see, kes mu silmad avab! Ei, see ei ole siiski nii. Jah, ma olen SEDA proovinud ja SEDA ka!
Okei, ootamine ootamiseks. Aga nüüd on ootamine läbi. Homme täitub 42 nädalat rasedust ja siis ei mul muud üle, kui vaid võtta oma seitse asja ja kolida haiglasse, kus ravimid lapse minu üsast välja sunnivad. Peas mõlgub, et ehk saaks koduste vahenditega ka kuidagi teda mürgitada? Äkki see kuradima riitsinusõli ära proovida? Julgust jääb paraku väheks. Usk ja lootus on, et kui ikka haigla, siis ka arstid ja kui häda, siis ka abi.
Ometi on tunne nagu läheksin hukkamisele. Ma ei tea, mis loll kiiks mul sees on, et seda esilekutsumist nagu vanakuradit pelgan. Loen ikka ja jälle Facebookist, kuidas üks või teine üle aja kandnud rase läheb esilekutsumisele süda ootusärevusest ja õnnetundest põksumas, rõõmupisarad silmis. Lähen minagi pisarad silmis, aga pean vist homme seal kõigi südamerahuks valetama, et ikka suurest õnnest nutan…
Reaalsus on aga, et kui sa oled aastaid ette kujutanud sünnitust selliselt nagu see on mõeldud olema – loomulikuna, siis on kuradima raske leppida teistsuguse reaalsusega. Seda eriti, kui selles reaalsuses on süüdi seesamune loodus ise. Arstid ei tea, miks on vaja esilekutsumist, miks mu emakas ei ole juba piisavalt küps või laps ei ole valmis tulema. Lõppkokkuvõttes on pohhui ka. Kui ei taha tulla kuna meile sobib, siis sunnime! Põhimõtteliselt tehakse lapsele elamine piisavalt ebamugavaks, et tal ei jää muud üle, kui vaid uus elamine otsida. Ja ilgselt nõme tunne on seda teha.
Absoluutselt ei kritiseeri neid, kes tahavad esilekutsumist ja ootavad seda. Igale ühele oma. Nagu ma ütlesin, mul on mingi sõnaseletamatu kiiks, millest ma isegi õieti aru ei saa. Ei ole ma esimene ega viimane naine, kellel sünnitus esile kutsutakse. Tulemus on ju tore – laps! Paraku mul on see kiiks ja miks ma peaksin seda varjama ja teesklema, et olen olukorraga rahul?
Lisaks sellele, et ma pean selle nõmeda protseduuri homme läbi tegema või vähemalt homme alustama (esilekutsumine võib võtta päevi), pean ma seda tegema ilma oma tugiisikuta ehk Reigota. Mees on lubatud kõrvale vaid külastusaegadel ja ka siis me ei saa olla kahekesi, vaid jagama oma viimseid hetki kaheliikmelise perena (mina nutune ka veel) koos palatitäiega teiste esilekutsutavatega, kes tõenäoliselt peeretavad näost suurest õnnest, et saavad tablette süüa. Ja siis öösel, kui on kõige nõmedam olla, pean ma olema seal uhkes üksinduses. Oh jah, enesehaletsusel ei ole piire. Aga see ju kuulub depressiooni juurde? No igatahes, lootus on, et ÜKSKORD, kui see meie pisike printsess lõpuks otsustab välja tulla, möödub ka see vastik oksemaiguline tunne mu sees.
Ahjaa! Ja mis teeb tänase viimase koduse päeva eriti hapuks – eile olid mul jälle valud ja tugevad toonused. Oli valusam kui kunagi varem, aga siiski kõiki vaibus hommikuks. Kui juba hakkad lootust kaotama, annab ta veel natuke kibedat lootust, et see siis ikka viimasel hetkel ära võtta…
Peas ketrab üks ilus laul, Ilona Aasvere esituses (ei tea, kas ta ka autor on…) „Siin on nii hea,“ mille üks salm kõlab nõnda:
Nii palju muret
nii palju valu
nii palju kurbi öid
siiani mulle on kinkinud elu
Sina mind uueks lõid
